Katrin Laur: Eesti õige koht EL-is on endise sotsialismileeri riikide seltsis

Endise sotsialismileeri riikidel tuleb Euroopa Liidus üheskoos rääkida oma ajalookogemusest ja teisi eurooplasi seda mõistma panna.

Sügisel viisteist aastat tagasi valmistus Eesti rahvahääletuseks Euoopa Liiduga ühinemise kohta ja mina kirjutasin Eesti Päevalehte artikli „Eurooplaseks oleku võlu ja valu”.

Artiklis manitsesin eestlasi kriitiliselt järele mõtlema, mida Euroopa Liitu kuulumine tegelikult tähendaks. Kas ollakse sellest piisavalt teadlikud? Väljendasin koguni lootust, et kõik uued sisseastujad toovad kaasa uue ajaloolise kogemuse ja see ajab ühenduse viimaks lõhki.

Nüüd, viisteist aastat hiljem, pean oma tollast seisukohta muutma. Põhjus on muutnud maailm, aga eelkõige meie idanaaber. Ma ei tea, kui kaua Vladimir Putin võimul püsib ja mida ta veel teha võib. Ma ei usu, et see, kes tuleb pärast Putinit, temast parem oleks.

Sellepärast peab Eesti olema Euroopa Liidus ja muidugi NATO-s. Mis ei tähenda hoopiski, et Eesti peaks leppima kõigega, mida Brüsseli võimukoridorides välja mõeldakse. Vastupidi, Eesti peab püüdma mõjutada Euroopa Liitu rohkem, kui ta seda seni teinud on. Euroopa Liit ei tohi meie jaoks olla mõis ega mõisa köis, kui me liidus sees oleme ja sinna ka jääme.

Kes maksab, tellib muusika

Sotsialismi alt pääsenud riikide lisandumine ühendust siiski lõhki ajanud pole – aga pole kahjuks suutnud seda ka muuta. Põhjus võib olla selles, et neile riikidele makstakse siiamaani Brüsselist peale. Parem, kui seda ei oleks tehtud ega tehtaks ka praegu. See ei ole võrdsete partnerite tase.