Katrin Pihor: Ei ole üksi ükski maa…?

26 aastat tagasi kõlasid need sõnad Virumaa toetuseks paljude eestlaste suust. Sellegipoolest oleme täna olukorras, kus Ida-Virumaal on Eesti suurim tööpuudus, maakonna keskmine palk on Eesti väiksemate seas, rahvastik vananeb Eesti keskmisest kiiremas tempos, veerand noortest on töötud ja noorte väljavool piirkonnast tugev. Fosforiidisõja ajal oli inimestel soov säästa Virumaa loodust võõra võimu röövkaevandamise eest. Täna saame ise otsustada kaevandamise võimaliku mahu ja kaasneva keskkonnamõju taluvuspiiri üle. Seetõttu peaksime käituma vastutustundlike omanikena ning leidma kompromissi ressursi kasutamisest saadava tulu ja võimalike kahjude vahel.

Sotsiaalmajanduslik põlevkivist sõltumine

Põlevkivitööstuse sotsiaalmajanduslik mõju jääb sageli keskkonnakahju varju. Vaieldamatult on tegemist maakonna suurima tööandjaga, mis on tugeva tööpuuduse käes vaevlevale piirkonnale eluliselt oluline. Põlevkivisektoris on hõivatud ligikaudu 7000 inimest, kelle palgatulu ulatub 75 miljoni euroni aastas. Kui sellele lisada põlevkivitööstusega seotud kaupu ja teenuseid, nagu transport, seadmete hooldus, toitlustus, pakkuvate ettevõtete töötajaskond, keda on hinnanguliselt umbes sama palju, moodustab põlevkivisektoriga seotud hõive ligemale neljandiku kogu Ida-Virumaa tööhõivest. Põlevkivi kaevandamisel ja töötlemisel loodav omanikutulu on aastas ligikaudu 100-120 miljonit eurot, millest enamiku teenib Eesti Energia AS ja sellest summast saab osa kogu Eesti riik. Piirkonna kohalikele omavalitsustele laekub põlevkivisektori töötajate tulumaksu ligikaudu 10-11 miljonit eurot aastas.