KATRIN SIPELGAS: Masstoodang ja armastus

Eest­las­te söö­gi­kul­tuur on avar­du­nud. Üha enam ol­lak­se tead­li­kud ter­vis­li­kest ma­he­too­de­test ja toi­tu­mi­sest. Pal­ju­de eest­las­te köö­gi­riiu­li­tel on leid­nud oma ko­ha maail­ma­toi­tu­de ret­sep­ti­raa­ma­tud ning kar­tu­li ja sous­ti ase­mel po­di­seb kast­ru­lis hoo­pis spar­gel ja ah­jus küpseb päh­kelkõrvits.

Ees­tis puu­du­vad vä­lis­maa lin­na­de­le ise­loo­mu­li­kud ko­ha­li­ke lin­nao­sa­de väi­ke­sed poe­ke­sed, kust saak­sid hä­da­va­ja­li­ku ro­he­li­se kraa­mi ja es­ma­tar­vi­li­ku söö­gik­raa­mi paa­ri mi­nu­ti jook­sul kät­te. Ma ei rää­gi keld­ri­poo­di­dest – kui­gi abiks on need­ki. Õh­tu­se õlle või hom­mi­ku­pud­ru jaoks pii­ma saab kät­te. Ba­sii­li­kust või vars­sel­le­rist ei tea seal aga kee­gi mi­da­gi.

Sel­li­sel het­kel olen sun­ni­tud rais­ka­ma li­gi tun­ni oma elust ja sõit­ma su­per­mar­ke­tis­se. Kuid mis on su­per­mar­ket tu­ru või mõnu­sa ko­du­poe kõrval? Üks põllu­le üles löö­dud an­gaar, mis köe­tud soo­jaks ja vär­vi­li­si plast­rek­laa­me täis ri­pu­ta­tud. Aga mis te­ha – kui po­le kor­ra­lik­ku tur­gu ja häs­ti­va­rus­ta­tud väi­ke­poo­di, tu­leb min­na.

Kõige­pealt tu­leb lä­bi um­mi­ku­te ko­ha­le jõuda. Siis tu­leb lei­da au­to­le koht. Seejä­rel ta­haks hüpa­ta poo­di, et haa­ra­ta käi­gult va­ja­lik asi, ja au re­voir. Aga stopp! Sel­le ase­mel pa­ku­tak­se võima­lust te­ha ära õhtu­ne tree­ning. Kee­gi tark­pea, kes on kind­las­ti su­per­mar­ke­ti­telt kõvas­ti ra­ha saa­nud, on väl­ja töö­ta­nud ta­kis­tus­ri­ba. Sel­leks et jõuda va­ja­li­ku pii­ma­pa­ki ja juur­vil­ja­le­ti­ni, peab klient lä­bi­ma tea­tud too­de­te ko­ri­do­ri (mõnel pool tu­leb nen­de­sa­mus­te juur­vil­ja­de­ga min­na ta­ga­si saia­le­ti­ni, kus saab need üle kaa­lu­da).

Suh­te­li­selt nõme süsteem. Ju­ba seetõttu ei ole suu­red poed mu­ga­vad.

Turg on kui butiik

Mu­re­li­kuks teeb, et vii­ma­sel ajal on jäl­le in­ten­sii­vis­tu­nud ju­tud Bal­ti jaa­ma tu­ru kok­kulükka­mi­sest tol­mu­nud ko­le­da­te äri­hoo­ne­te ka­suks.

Turg kui sel­li­ne on mind ala­ti eru­ta­nud. Lap­sepõlve su­ved veet­sin tur­gu­del. Le­ning­ra­di ·est­ro­rets­ki ja Mosk­ovski ning ka Riia turg olid mul­le tei­se ko­du eest. Pi­kad let­ti­de read, mil­le ta­ga müüjad pak­ku­sid kõike, mis mul­last sir­gus. Turg ko­gu oma sa­gi­na ja ost­jas­kon­na­ga on elav or­ga­nism. Nii-öel­da pä­ris asi ja iga lin­na pä­ri­so­sa.

Nüüd siis ta­he­tak­se turg kin­ni pan­na. Just nüüd, mil eest­la­ne on aru saa­nud, et po­le mõtet Poo­la õun­te ja Hol­lan­di to­ma­ti­te­ga oma ter­vist mürgi­ta­da, ja on tek­ki­nud tead­lik soov Ees­tis kas­va­ta­tud/val­mis­ta­tud toi­du jä­re­le.

Vii­bi­sin su­vel pi­kalt Lõuna-Ees­tis. Ärka­sin tih­ti­lu­gu nim­me va­ra­ja­sel tun­nil, et min­na nau­ti­ma Tar­tu tu­ru ole­ma­so­lu. See turg on ju­ba na­gu pool unis­tust. Mis sest, et pool, aga vä­he­malt mõnu­salt puh­ta­na ole­mas. Võtad kor­vi käe­van­gu ja si­se­ned.

Nau­ding on va­li­da let­ti­delt kau­pa ja ves­tel­da müüja­ga, tea­des, et see, mis sa saad, on kas­va­ta­tud ko­duaias, eksk­lu­siiv­selt, väi­ke­se par­tii­na. Ehk siis ku­jund­li­kult moe­maail­ma­ga võr-rel­des on turg bu­tiik, mis kaup­leb näi­dis­te ja di­sai­ner­riie­te­ga su­per­mar­ke­ti­te mass­too­dan­gu ase­mel. Ühes too­te­ga saad kaa­sa ka tüki­ke­se sel­le val­mis­ta­mis­se/kas­va­ta­mis­se pan­dud ar­mas­tu­sest.

Eri­ne­valt Kad­rio­rust po­le meil Ka­la­ma­jas veel oma väi­kest mõnu­sat poo­di, kuid ome­ti on meil turg. See on väär­tus omaet­te. Küll ni­ge­las sei­sus, ent sel­lest hoo­li­ma­ta saab sealt ala­ti head ah­ve­na­fi­leed, pe­ter­sel­li, kap­sast ja õunu. Koh­tan seal Ka­la­ma­jas ela­vaid sõpru, kes saa­vad tu­rult sä­de­me sil­ma ja külas­ta­vad se­da re­gu­laar­selt. Mui­du­gi on see oma prae­gu­ses sei­sus vaid murdo­sa suu­ru­ne nau­ding.

Lüka­kem see turg siis kok­ku. Ma­ri­nee­ru­gu see Poo­la ja­ma ku­sa­gil mu­jal ja ehi­ta­gem sel­le ase­me­le mõnus pik­ka­de let­ti­de­ga ma­he­turg koos pu­has­te kor­ra­li­ke si­se­ruu­mi­de­ga, kus on või-ma­lik va­li­da ka­lu, li­ha, lah­tist ko­du­juus­tu, ko­hu­pii­ma, ha­pu­koort ja pa­ga­ri­too­teid. Puh­ta ja ilu­sa­na oleks uus turg stiil­ne üle­mi­nek va­na­lin­nalt Ka­la­maj­ja. Kus siis veel kui mit­te siin, raud­tee­jaa­ma kõrval.

Kõigi võimaluste maa

Käes on hetk, kus tu­leks tu­rud üles pu­ti­ta­da. Et ost­ja leiaks müüja ja müüjal oleks võima­lus ja mõnus koht, ku­hu tul­la. On ime­lik, et sel­le ase­mel, et hõl-bus­ta­da võima­lust ma­he­too­teid os­ta-müüa, tõmbab kee­gi ku­sa­gil kon­to­ri­laua ta­ga pi­du­rit.

Tal­lin­na linn võiks võtta tur­gu­de säi­li­ta­mi­se süda­meas­jaks ja ha­ka­ta neid kor­da te­ge­ma.

Ees­ti­mai­se toi­du pro­mo on and­nud hea tu­le­mu­se. Miks se­da mit­te jät­ka­ta? And­kem sel­le­le uus di­men­sioon. Võeta­gu töö­le pro­jek­ti­juht ja teh­ta­gu turg, ku­hu jul­geks müüma tul­la ka ta­va­li­ne va­na­memm lin­na lä­his­telt, kart­ma­ta pek­sa või röö­vi­tud saa­da.

Turg, mis mee­li­tab ka vä­lis­maa­la­si, kes mui­du mu­jalt kui Stock­man­nist os­ta ei jul­ge. See võiks ol­la Tal­lin­na lin­na „aas­ta te­gu 2009”. Sel­list al­ga­tust võiks do­tee­ri­da näi­teks Et­tevõtlu­se Aren­da­mi­se Sih­ta­su­tus (EAS) või ko­ha­lik oma­va­lit­sus.

Kui nüüd ha­ka­tak­se rää­ki­ma, kui­das see po­le võima­lik ja kui­das üks või tei­ne asi on ta­kis­tu­seks, siis mi­na se­da ei usu. Ees­tis on kõik võima­lik (näi­teks ko­le­sam­mas ke­set lin­na esin­dusväl­ja­kut).

Kõik on suh­tu­mi­se küsi­mus. Nii­kaua kui kee­gi ei viit­si as­ja­ga te­ge­le­da, ot­si­tak­se põhju­si, miks see võiks ol­la võima­tu – ku­ni ol­lak­se lais­ku­se tõttu val­mis mi­ne­ma ise­gi nii­kau­ge­le, et lu­ba­tak­se mõne­le en­tu­siast­li­ku­le äri­mees Nos­so­vi­le tu­rup­lat­sid võilei­va-hin­na eest ära an­da. Lüka­ku vaid ise turg kok­ku ja ehi­ta­gu tol­mu­ko­gu­jad, büroo­hoo­ned sin­na pea­le. Siis on mu­re lin­na-a­met­ni­kel kae­last ära, ei pea tee­ma­ga roh­kem jän­da­ma.

Kui aga näi­teks juh­tuks mi­da­gi era­kord­set – näi­teks ROK ot­sus­taks te­ha tu­le­va­sed olümpia-män­gud Ees­tis –, küll siis ker­kik­sid nõiav­äel uued ehi­ti­sed, re­no­vee­ri­taks par­gid, ehi­ta­taks val­mis maan­teed ja kõpit­se­taks kor­da turud.

Üldi­selt tun­dub­ki, et Tal­linn lii­gub eda­si põhimõttel: ki­be töö ses­sioo­ni ajal ta­gab puh­ku­se ko­gu se­mest­riks.

Varem samal teemal: Merit Karise „Õunamahl ja hapukurgid (krõmpsud)”, 21.10 Iir Hermeliin „Turg ja salajane linn”, 29.10 Mari Kodres „Turul me oleme vennad & õed”, 11.11 Rein Sikk „Tobe ametnik hävitab Eesti Vabariiki”, 14.11