KATRIN SIPELGAS: Masstoodang ja armastus
Eestis puuduvad välismaa linnadele iseloomulikud kohalike linnaosade väikesed poekesed, kust saaksid hädavajaliku rohelise kraami ja esmatarviliku söögikraami paari minuti jooksul kätte. Ma ei räägi keldripoodidest – kuigi abiks on needki. Õhtuse õlle või hommikupudru jaoks piima saab kätte. Basiilikust või varssellerist ei tea seal aga keegi midagi.
Sellisel hetkel olen sunnitud raiskama ligi tunni oma elust ja sõitma supermarketisse. Kuid mis on supermarket turu või mõnusa kodupoe kõrval? Üks põllule üles löödud angaar, mis köetud soojaks ja värvilisi plastreklaame täis riputatud. Aga mis teha – kui pole korralikku turgu ja hästivarustatud väikepoodi, tuleb minna.
Kõigepealt tuleb läbi ummikute kohale jõuda. Siis tuleb leida autole koht. Seejärel tahaks hüpata poodi, et haarata käigult vajalik asi, ja au revoir. Aga stopp! Selle asemel pakutakse võimalust teha ära õhtune treening. Keegi tarkpea, kes on kindlasti supermarketitelt kõvasti raha saanud, on välja töötanud takistusriba. Selleks et jõuda vajaliku piimapaki ja juurviljaletini, peab klient läbima teatud toodete koridori (mõnel pool tuleb nendesamuste juurviljadega minna tagasi saialetini, kus saab need üle kaaluda).
Suhteliselt nõme süsteem. Juba seetõttu ei ole suured poed mugavad.
Turg on kui butiik
Murelikuks teeb, et viimasel ajal on jälle intensiivistunud jutud Balti jaama turu kokkulükkamisest tolmunud koledate ärihoonete kasuks.
Turg kui selline on mind alati erutanud. Lapsepõlve suved veetsin turgudel. Leningradi ·estroretski ja Moskovski ning ka Riia turg olid mulle teise kodu eest. Pikad lettide read, mille taga müüjad pakkusid kõike, mis mullast sirgus. Turg kogu oma sagina ja ostjaskonnaga on elav organism. Nii-öelda päris asi ja iga linna pärisosa.
Nüüd siis tahetakse turg kinni panna. Just nüüd, mil eestlane on aru saanud, et pole mõtet Poola õunte ja Hollandi tomatitega oma tervist mürgitada, ja on tekkinud teadlik soov Eestis kasvatatud/valmistatud toidu järele.
Viibisin suvel pikalt Lõuna-Eestis. Ärkasin tihtilugu nimme varajasel tunnil, et minna nautima Tartu turu olemasolu. See turg on juba nagu pool unistust. Mis sest, et pool, aga vähemalt mõnusalt puhtana olemas. Võtad korvi käevangu ja sisened.
Nauding on valida lettidelt kaupa ja vestelda müüjaga, teades, et see, mis sa saad, on kasvatatud koduaias, eksklusiivselt, väikese partiina. Ehk siis kujundlikult moemaailmaga võr-reldes on turg butiik, mis kaupleb näidiste ja disainerriietega supermarketite masstoodangu asemel. Ühes tootega saad kaasa ka tükikese selle valmistamisse/kasvatamisse pandud armastusest.
Erinevalt Kadriorust pole meil Kalamajas veel oma väikest mõnusat poodi, kuid ometi on meil turg. See on väärtus omaette. Küll nigelas seisus, ent sellest hoolimata saab sealt alati head ahvenafileed, peterselli, kapsast ja õunu. Kohtan seal Kalamajas elavaid sõpru, kes saavad turult sädeme silma ja külastavad seda regulaarselt. Muidugi on see oma praeguses seisus vaid murdosa suurune nauding.
Lükakem see turg siis kokku. Marineerugu see Poola jama kusagil mujal ja ehitagem selle asemele mõnus pikkade lettidega maheturg koos puhaste korralike siseruumidega, kus on või-malik valida kalu, liha, lahtist kodujuustu, kohupiima, hapukoort ja pagaritooteid. Puhta ja ilusana oleks uus turg stiilne üleminek vanalinnalt Kalamajja. Kus siis veel kui mitte siin, raudteejaama kõrval.
Kõigi võimaluste maa
Käes on hetk, kus tuleks turud üles putitada. Et ostja leiaks müüja ja müüjal oleks võimalus ja mõnus koht, kuhu tulla. On imelik, et selle asemel, et hõl-bustada võimalust mahetooteid osta-müüa, tõmbab keegi kusagil kontorilaua taga pidurit.
Tallinna linn võiks võtta turgude säilitamise südameasjaks ja hakata neid korda tegema.
Eestimaise toidu promo on andnud hea tulemuse. Miks seda mitte jätkata? Andkem sellele uus dimensioon. Võetagu tööle projektijuht ja tehtagu turg, kuhu julgeks müüma tulla ka tavaline vanamemm linna lähistelt, kartmata peksa või röövitud saada.
Turg, mis meelitab ka välismaalasi, kes muidu mujalt kui Stockmannist osta ei julge. See võiks olla Tallinna linna „aasta tegu 2009”. Sellist algatust võiks doteerida näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS) või kohalik omavalitsus.
Kui nüüd hakatakse rääkima, kuidas see pole võimalik ja kuidas üks või teine asi on takistuseks, siis mina seda ei usu. Eestis on kõik võimalik (näiteks kolesammas keset linna esindusväljakut).
Kõik on suhtumise küsimus. Niikaua kui keegi ei viitsi asjaga tegeleda, otsitakse põhjusi, miks see võiks olla võimatu – kuni ollakse laiskuse tõttu valmis minema isegi niikaugele, et lubatakse mõnele entusiastlikule ärimees Nossovile turuplatsid võileiva-hinna eest ära anda. Lükaku vaid ise turg kokku ja ehitagu tolmukogujad, büroohooned sinna peale. Siis on mure linna-ametnikel kaelast ära, ei pea teemaga rohkem jändama.
Kui aga näiteks juhtuks midagi erakordset – näiteks ROK otsustaks teha tulevased olümpia-mängud Eestis –, küll siis kerkiksid nõiaväel uued ehitised, renoveeritaks pargid, ehitataks valmis maanteed ja kõpitsetaks korda turud.
Üldiselt tundubki, et Tallinn liigub edasi põhimõttel: kibe töö sessiooni ajal tagab puhkuse kogu semestriks.
Varem samal teemal: Merit Karise „Õunamahl ja hapukurgid (krõmpsud)”, 21.10 Iir Hermeliin „Turg ja salajane linn”, 29.10 Mari Kodres „Turul me oleme vennad & õed”, 11.11 Rein Sikk „Tobe ametnik hävitab Eesti Vabariiki”, 14.11