KATRIN VELS: loomatsirkus on surnud – elagu tsirkus!
Ajakirjanduses on juba olnud kuulda loomakaistjate proteste loomade tsirkuses kasutamise vastu. Paraku ei ole neid proteste seni piisavalt tõsiselt võetud, kas siis huvi puudumise tõttu või lihtsalt leides, et protestid põhinevad emotsioonidel ja teadmatusel.
Käesolev kirjutis püüab heita veidi valgust loomatsirkuse köögipoolele ja näidata, et vastuseis eelkõige just metsloomade tsirkuses kasutamisele on enam kui põhjendatud.
Oluline on kohe alguses selgitada, et küsimus ei ole ainult Eestis tuuritavas Loomade tsirkuses, vaid metsloomade tsirkuses kasutamises üldisemalt.
Pole kahtlust, et tsirkuseloomade dresseerijate hulgas on häid inimesi, kes armastavad oma loomi ning kes kannavad loomade eest parimat hoolt, niivõrd kui see tsirkuse tingimustes on võimalik.
Probleemi põhjus on aga palju sügavamal – tsirkus kui selline (eelkõige rändtsirkus) ei suuda oma olemuse tõttu tagada tsirkuses kasutatavate metsloomade heaolu, isegi kui tänu tublidele töötajatele oleks tegemist oma loomade eest kõige hoolitsevama tsirkusega maailmas.
Tsirkuse negatiivne mõju avaldub eelkõige just metsloomadel. Metsloomade all mõeldakse siin loomi, kes pole põllumajandus- ega lemmikloomad, st kes pole inimese poolt aastatuhandete vältel kodustatud. Teaduslikult on tõendatud, et metsloomade kohustumisvõime on kodustatud loomadega võrreldes tunduvalt madalam.
Kitsastes tingimustes elamine põhjustab loomadel stressi
Mis on siis tsirkuses sellist, mis põhjustab loomadele (ning eelkõige just metsloomadele) kannatusi?
Rändtsirkuste puhul on nendeks kolm peamist asjaolu, mis koosmõjus oluliselt kahjustavad tsirkuses „töötava“ looma tervist ja heaolu ulatuses. Esiteks tsirkuse pidev liikumine ühest kohast teise, mis ei anna loomale piisavat võimalust uue keskkonnaga kohaneda. See põhjustab omakorda loomale palju stressi.
Teiseks, rändtsirkuse loomad veedavad suure osa ajast (tavaliselt kuni kaheksa kuud aastas) väga kitsastes oludes veoautode treilerites. Näiteks Animal Defenders International 2006. aastal avaldatud aruande alusel veetsid vaadeldud tsirkuste tiigrid ja lõvid 75-99% tsirkuse rändamise ajast kitsastes puurides transpordivahendite tagaosas.
Ebasobivad pidamistingimused ning liikumisvajaduse rahuldamatus põhjustavad loomades stressi, agressiivsust, apaatsust või kutsuvad esile stereotüüpset käitumist. Lisaks pidamistingimustele mängivad loomade heaolu tagamisel olulist rolli sotsiaalne stimulatsioon ja sellest lähtuvad instinktid, mis on tsirkuse oludes täiesti pärsitud.
Ruumikitsikuse tõttu hoitakse üksteise läheduses loomi, kes on looduses loomulikud vaenlased. On tõendatud, et see põhjustab tõsiseid häireid nii saakloomade kui ka kiskjate psüühikas. Samuti on tsirkuses sunnitud gruppidena koos elama loomad, kes looduslikult ei ela teiste isenditega koos, vaid eelistavad üksikut eluviisi (näiteks tiigrid). Ning vastupidi – sotsiaalset interaktsiooni vajavaid loomi (näiteks elevandid) hoitakse kuudeviisi eraldatult (suhtlus dresseerijaga ei ole võrreldavaks aseaineks!).
Ning kolmandaks, loomade treenimine tsirkusenumbrite esitamiseks ja muude trikkide tegemiseks, mis on juba oma olemuselt loomadele loomuvastane ja stressi põhjustav.
Selleks, et treenimine oleks tulemuslik, kasutatakse loomade instinktide vastase käitumise kujundamiseks pahatihti loomadele valu ja vaimseid kannatusi tekitavaid võtteid. Endised tsirkusetreenijad on rääkinud pisarates elevantidest ja neurootilistest karudest, kes on kõik olnud julma meelelahutusäri õnnetud ohvrid.
Loomade heaolust annab märku südamelöökide sagedus
Tsirkuseväravate taga seisvatel loomakaitsjatel on muidugi raske tõendada, et treilerites elavad loomad on stressis ja kannatavad.
Tsirkuseloomade kannatuste tõendamiseks on kogutud rohkesti tõendusmaterjali (näiteks töötasid Inglise loomakaitseorganisatsioonide esindajad mitme aasta vältel under cover tsirkuses, kuna tsirkusevälistel isikutel on raske kui mitte võimatu tsirkuse telgitagustesse pääseda).
Kuna loomad ei oska rääkida ja oma võimalikest kannatustest inimestele (arusaadavas vormis) teada anda, siis on teadlased välja töötanud näitajad, mille alusel hinnata loomade heaolu. Sellisteks (füsioloogilisteks) näitajateks on näiteks looma südamelöökide sagedus.
Vaatluse teel saab tuvastada looma stereotüüpset käitumist, mis väljendub näiteks selles, kui loom kõnnib peatamatult puuris edasi-tagasi (mitte selleks, et loom tahaks lihtsalt jalutada!) või teeb vahetpidamata muid korduvaid liigutusi (käitumuslikud näitajad).
Stereotüüpset käitumist võis täheldada ka Loomade tsirkuse huntidel, kus üks huntidest pidevalt oma koonuga ringe tegi. Loomulikult on see vaid üks näide, mis loomade põgusal vaatlemisel värava taga silma jäi.
Paljudes riikides on metsloomade tsirkuses kasutamine keelatud
Metsloomade tsirkuses kasutamisele kui väljasurevale nähtusele viitavad ka Euroopa riikides selles valdkonnas toimuvad arengud. Näiteks keelas Austria paar aastat tagasi loomakaitselistel põhjustel metsloomade kasutamise tsirkustes.
Euroopa Komisjon vaidlustas küll selle keelu Euroopa Kohtus teenuste vaba liikumise ajendil, kuid pärast Austria riigi põhjenduste esitamist võttis Komisjon oma kaebuse tagasi ning keeld püsib siiani.
Austria eeskuju on seni järginud veel Ungari ja Horvaatia. Kuid sellega loetelu ei lõpe. Tšehhi, Taani, Soome ja Rootsi on keelanud teatud metsloomaliikide kasutamise tsirkustes.
Metsloomade tsirkustes kasutamise keelustamist arutatakse aktiivselt Hollandis, Inglismaal, Šotimaal, Walesis, Portugalis ja Slovakkias, rääkimata mujal maailmas kehtivatest piirangutest (näiteks on metsloomade kasutamine tsirkustes keelatud veel Sri Lankal).
Lauri Viikna väide, et kui tsirkusel ei lubata enam Eestis esineda, siis tuleb kõik tsirkuseloomad magama panna, lõhnab blufi järele.
Esiteks ei ole Viikna tsirkuses kasutatavate loomade omanik. Ja isegi kui tsirkus pannakse kinni, siis püütakse nendele loomadele leida koht kas mõnes loomaaias või toimetatakse loomad spetsiaalsetesse nn hooldekodudesse, mille rajamine on samuti viimaste aastate arenguid arvesse võttes intensiivistumas.
Äärmisel juhul tuleb loom muidugi uinutada ja niiviisi terve eluaja kestnud kannatustele lõpp teha. Aga see asjaolu ei saa olla õigustuseks loomatsirkuste jätkamisele.
On fakt, et paaritunnise meelelahutamise hinnaks on õnnetud oma loomulikust keskkonnast ilmajäetud loomad, kes peavad elama pidevas stressis.
Mitte miski ei osuta sellele, et loomadel oleks tsirkuses hea olla. Tsirkust saab edukalt teha ka ilma loomadeta. Näitena võib siin tuua maailmakuulsa Cirque du Soleil ehk päikesetsirkuse, kus trikke esitavad vaid inimklounid ja -akrobaadid. Ja loomi vaadata looduses nende loomulikus keskkonnas.
Mingit õpetlikku väärtust loomadega tsirkusel ei ole, pigem kujundab tsirkus lastele loomadest ja nende käitumisest väärkujutelma. Küsimus on selles, kas ja kui ruttu on Eesti ühiskond valmis loomade kannatuste arvel meele lahutamisest loobuma?
Tarbimisega saame näidata oma valikuid – jättes tsirkusesse minemata anname signaali, et me ei aktsepteeri sellist loomade ekspluateerimist inimese meele lahutamise nimel.
