Katrina Helstein: 8 m2, 150 eurot kuus
Kas see väike toake, kaks korda neli meetrit, klaustrofoobiat ei tekita, küsivad vanemad aeg-ajalt. Aga mulle mu koikukoht sobib. Koristama siin palju ei pea, tualettruumi, dušši ja kööki jagan teiste inimestega. Sõpru ma oma tuppa – või kuidas nüüd öeldagi: kuuri, kappi, praeahju – kutsuda ei saa, aga nendega saan suhelda ka väljaspool kodu.
Umbes samas olukorras on ka paljud mu õpingukaaslased ülikoolist. Mitmel sõbrannal aitavad vanemad eluaset üürida või on neile koguni korteri ostnud. Tean noort õpetajat, kes elab Lasnamäel ja kelle üürikuludest ja kommunaalmaksetest poole maksavad kinni vanemad.
Hea küll, meie oleme noored. Mitmel mu töökaaslasel – raamatukaupluse klienditeenindajal – on aga palju keerulisem. Kuidas pidada pisitillukesest palgast ülal lapsi? Kui pärast üüri, kommunaalmaksete, interneti ja telefoni eest maksmist jääb inimesele kätte 40 eurot (ja ta ei ela omaette, vaid üürib vaid üht tuba suuremast korterist!), siis on Eestis juhtunud midagi äärmiselt jõhkrat.
Palga ja kodukulude suhtega on Eestis midagi väga korrast ära. Selleks et taotleda riiklikku toimetulekutoetust, peab inimesele pärast eluasemekulude tasumist kätte jääma vähem kui 76,7 eurot kuus. Internet ja telefonikulud muide nendesse kuludesse ei sobi, nii et sotsiaalameti leheküljele mu töökaaslane justkui minna ei saa. Loomulikult on riik kõvasti kraane kinni keeranud, sest inimesed võivad kasutada ja kasutavadki igasugust riigi raha ära, et võimalikult vähe tööd tehes võimalikult palju hüvesid saada. Vähemasti osa inimesi on sellised, kuid kui inimene käibki täiskohaga tööl, aga elamiseks jääb 40 eurot kuus, siis mida ta tegema peaks? Sööma euroabimakarone, praadides neid lahtisel tulel euroabiõlis? Või käima päevatöö kõrvalt öösiti öövahiks?
Elu sotsiaalmajutusüksuses
Õnneks on olemas ka abinõud. Kohad, kuhu minnakse siis, kui raha kohe enam üldse ei ole ning sõbrad, elukaaslased ja vanemad enam ulualust pakkuda ei jõua. Kuhu siis minnakse? Sotsiaalmajutuskeskusse, kus koikukoht maksab muide tervelt neli korda vähem kui minu tuba kesklinnas.
Käisin üht sellist vaatamas. 1960. aastatel ehitatud hoone, beežid seinad, pikk koridor, kust viivad uksed väikestesse toakestesse. Koridori peale kaks WC-potti ja duširuum.
Õhus kirbe vine äsjasest väikesest põlengust. Koikukoht maksab 38 eurot ja 35 senti kuus. Hinna sisse kuuluvad veel kaks toakaaslast – n-ö inimesed tänavalt. Need võivad olla endised vangid, inimesed, kes ei tule endaga sotsiaalselt toime, ei oska kasvatada oma lapsi ega iseennast. Inimesed, kellel on resotsialiseerimise protsess. Saavad iga päev sotsiaaltöötaja käest nahutada, miks nad ennast ei pese või kui koristamata on nende tuba. Või käivad aeg-ajalt võlanõustaja juures, kui kohtutäitur on kogu nende sissetuleku hõivanud, sest nad on olnud piisavalt tobukesed, et anda oma ID-kaart kasutada kellelegi, kes on kaardi võimalusi ära kasutades nende nimel laenu võtnud ja raha omastanud. Sotsiaalmajutusüksuses liikuval sotsiaaltöötajal on alati kaasas pisargaas ja häirenupp.
Elu sellises kohas muudab inimest. Sa kas tuled võimalikult ruttu sealt välja või kui jääd sinna ja sul ei ole tööd, siis mandudki. On neid, kes saavad sotsiaalmajutusüksusest paremasse munitsipaalkorterisse kolida, aga munitsipaalkorteri järjekorras on mitusada inimest.
Elu sotsiaalmajutusüksuses on kõige odavam ellujäämise viis. Ja ühtlasi kõige ohtlikum. Ent on inimesi, kellele see on praeguste palkade juures ainus võimalus – kui nad püüavad üksi hakkama saada ja oma sissetulekust natuke raha kõrvale panevad, nagu tarbijaveeb www.minuraha.ee soovitab.
Oletagem aga, et me ei satu öömajja, varjupaika, sotsiaalmajutusüksusse, isegi mitte sotsiaalmajja. Oletagem, et 320-eurose palgaga inimesed peaksid kuni 20-ruutmeetrise pinna eest, kus nad pärast ülikooli, keskkooli, kutsekooli üksi elavad, maksma 50–60 eurot üüri ja kommunaalmakseid kokku. Kõlab üsna muinasjutuliselt, aga miks mitte?
Ma teenin sadakond eurot rohkem, kui on miinimumpalk. Kui mul kuluks eluasemele umbes sada eurot vähem, saaksin lubada endale peale elementaarse söögi, riiete ja riieteparandamise ka näiteks raamatuid ja ehk isegi säästa võibolla 30 eurot kuus. Kas tõsta palku või teha näiteks Soome eeskujul eluasemepoliitikat, see on küsimus.
***
Hea lugeja! Tänases Päevalehes kirjutab raamatupoes klienditeenindajana töötav Katrina Helstein, kuidas tema 430 eurosest palgast 150 eurot kulub selleks, et üürida 8-ruutmeetrist korterit ja kuidas noor täiskohaga õpetaja vajab Lasnamäe korteri üüri ja kommunaalmaksete tasumiseks igakuist vanemate rahasüsti. Samas lehenumbris räägib Soome eluasememinister Krista Kiuru sellest, kuidas Soome poliitikud pingutavad, et igaühel oleks võimalik leida normaalse hinnaga eluase. Hea lugeja, kui soovite üldsusega jagada enda kogemust eluaseme üürimisel või ostmisel või teha ettepanekuid Eesti eluasemepoliitika osas, ja olete valmis seda tegema oma täisnime ja fotoga, palun võtke ühendust Eesti Päevalehe toimetusega arvamus@epl.ee
