Pärast üüri ja arvutiliisingu maksmist jääb minu palgast, mis on 362 eurot ja 75 senti, alles ligi 160 eurot. See tähendab, et võin kasutada elamiseks-söömiseks 40 eurot nädalas ehk 5,71 eurot päevas. Kindlasti on ka teisi, kelle olukord on veel hullem. Üks töökaaslane maksab korterilaenu ja kogu palk lihtsalt lähebki sellele. Sellest, et mõnel on veelgi hullem, on ajakirjandus kirjutanud viimane kuu aega. Seda, et 320-eurose miinimumpalgaga ei ela ära, ei maini keegi kuskil.

Kaks eurot ja 25 senti

Minu tööaeg on graafiku alusel. Üks vahetus kestab 12 tundi: hommikul poole kümnest õhtul poole kümneni. Mul on viisteist tööpäeva kuus. Me peame kõigega kursis olema: peame oskama soovitada, mida kinkida viieaastasele lapsele; peame teadma viimaseid filme, muusikat, nüüdiskirjandust, lauamänge. Meie tunnipalk on kaks eurot ja 25 senti – raha, mille eest saab kohvikus tassi kohvi.

Möödunud aastal kallinesid toiduained 5,9%. Ma ei hakka rääkima, kui palju on tõusnud elektri hind. Mul ei ole raha, et osta endale ise talvesaapad – või kui, siis ostan kasutatud ja pean nad üsna pea ära viskama, sest neid on enne mind päris palju kasutatud. Mul ei ole raha, et ise riideid osta. Kuna ma olen piisavalt kõhn, siis õnneks mahutan enda ära kõikidesse vanadesse riietesse, mis mu sõbrannad minuga välja vahetavad, või siis käin Tartus Anna Haaval (koht, kuhu saab viia ja kust saab tuua kasutatud asju – toim). Rääkimata ühest uuest raamatust kuus või teatrietendusest, mida tahaks üle pika aja külastada oma raha eest, mitte aga vabatahtliku kaastöö eest (näiteks rebides teatrisaali ukse ees piletikontsi, mille tasuks on etenduse nägemine). Aga jah, etendust ei saaks ma niikuinii normaalsetes riietes vaatama minna, sest isegi sukkpüksid tuleb isa raha eest osta.

Õnneks on firma tegevjuht lubanud kümneprotsendist palgatõusu. Seda tahaks näha küll, aga mitte ainult seda.

Tass kohvi

Kui ma ütlen oma isale, et tahaks 28-aastaselt kasvõi natuke raha kõrvale panna või osta endale iseenda raha eest kingi, mis ei ole kasutatud, siis vastab ta, nagu enamik eestlasi, et otsigu ma endale rikas mees. Mu töökaaslane, kellel ilmselgelt ongi rikas mees, ütleb, et mingu ma Soome või kuhugi – mina, kes ma olen erialalt kirjandusteaduse magister, peaksin nüüd siis Soomes koristajaks hakkama. Meditsiiniõeks või arstiks on mul ju suhteliselt raske hakata.

Ühesõnaga, klienditeenindaja ei ole inimene. Mine mehele ja ole vait ja ülalpeetav või mine Soome ja ole vait ja mitte-eestlane. See on tänapäeva reaalsus.

Kas olete mõelnud, kuidas elavad klienditeenindajast üksikemad? Kõige raskem ongi nende olukord. Mu kirjandusteaduse magistrist sõbranna töötab ühes kirjanduse uurimiskeskuses ja teenib 500 eurot. Kui ta kaitseks doktorikraadi, saaks ta 20 eurot juurde. Mu sõber töötab raamatukogus ja saab 450 eurot. Ma tean keskealist naist, klienditeenindajat, kelle jaoks firma jõulupidu oli üle pika aja esimene kord, kui ta sai kõhu täis süüa.

Kui ma mõtlen sellele, mis saab kümne aasta pärast, hakkab hirm. Kui Eestis jääb kõik nii nagu praegu, ei taha enamik siin enam elada. Teatud inimesed on saanud siin riigis oma positsiooni kätte. Ja neil on lihtne mõelda, et „nende teiste” tunnihind on tass kohvi. Klienditeenindaja ei ole inimene, koristaja Soomes on, rikas Eesti mees ka.

Räpane realism ehk Pole hullu

Külmkapis on kaalikas,
šokolaad, soolatud seened
aeg on räpast realismi täis

lootusega segi
homsest palgapäevast
isa ütleb, et sööma peaks
mina mõtlen, et hambaarstil
võiks ka kunagi käia
kasvõi selleks, et mitte
kunagi hambaid
söömiseks tarvitada

sõber ütleb, et otsi parem töö
tegelikult olen ma terve
teismeea unistanud
mitte kunagi
abielluda ega
regulaarselt süüa
noh et peaaegu nälgida

***


Katrina Helsteini artikkel on osa artikisarjast "Mis meist saab?"

MIS MEIST SAAB?
… on Eesti Päevalehe artiklisari, kus Eesti noored räägivad oma väljavaadetest tööturul ja Eesti ühiskonnas.
Sarja avaloos („Tahan Iirimaale tagasi”, 9.01) kirjutas Carmen Palmiste, et talle kui noorele emale on Eestis probleemiks pikk lasteaiajärjekord ja madal palk, mis sunnib väikelapse ema korraga kolmes kohas töötama.
Sarja teises loos („Noor, haritud ja töötu?” 12.01) kirjutas sotsioloog Airi-Alina Allaste sellest, kuidas haritud noorte erialased väljavaated tööturul on halvenenud paljudes arenenud maades.
Kolmandas loos („Kuidas ma tööd otsin”, 15.01) kirjutas Tallinna ülikooli filosoofia eriala lõpetanud Linn Nagel, kuidas ta juba kuus kuud töötuna arvel on ning kuidas tööandjad ei kipu varasema kogemuseta noori usaldama.
Täna ilmuvad sarja 4. ja 5. lugu. Hea lugeja – kui tunnete, et soovite selles artiklisarjas oma kogemusest kirjutada, palun võtke toimetusega ühendust arvamus@epl.ee