Kaul Nurm: kõik Eesti piimatootjad, ühinege ühe investeerimisprojekti taha!

13.-17. veebruaril saavad põllumajandusühistud esitada PRIA-le taotlusi kuni 15 miljoni euro suurusele toetusele uue ühistulise piimatööstuse rajamiseks. Kutsun kahe konkureeriva projekti – AS-i E-Piim ja MilkEst AS-i – arendajaid ühendama oma äriplaanid ja kõiki Eesti piimatootjaid ühinema ühe investeerimisprojekti taha.

Kõigepealt tahan ühistutoetuse kriitikutele selgitada, miks tegu ei ole selle toetuse näol tegemist klassikalise toetuse, riigiabi või konkurentsimoonutusega piimandussektoris.

Tulupuudujäägi katmine, mitte toetus

Asi on selles, et laias laastus saab Euroopa põllumees praegu oma tulust 80% turult ja 20% maksumaksjalt. Eestis vastavad arvud 83% ja 17%. OECD andmetel oli 2015. aastal Euroopa Liidu põllumajanduslik kogutoodang 369 miljardit eurot ja põllumajandustoetused 81 miljardit eurot.

Euroopa põllumehed vajavad toetust, sest nende põllumajandussaaduste lõppturud on valitsuste poolt ajalooliselt moonutatud, et subsideerida tarbijaid. Kui põllumajanduslikud toetused kaoksid, siis tõuseksid toiduhinnad vähemalt tänaste toetuste võrra. Kui toiduhindade tõusu takistamiseks avataks turg impordile, siis impordime Euroopa Liitu ka kolmandate riikide keskkonda reostava ja mittesäästliku põllumajanduse.

Valio Eesti AS-i tegevdirektor Maido Solovjov jätab ühistutoetust kritiseerides paraku mainimata, et nende emaettevõte on saanud sadu miljoneid eurosid sarnast toetust Soomes.

Praegu pakkumisel olev toetus tähendab osa Eesti põllumeeste tulupuudujäägi tõstmist ühistulise tööstuse toetuse reale.

Meil on olnud halb tava, et seda toetust jagatakse ka äriettevõtetele, kes pole võtnud ise riske põllumajanduse tootmissektoris. Põhjendatud oli see üksnes enne EL-iga liitumist (SPP ja SAPARD programmides), kui liitumisega kaasnesid toidutööstustele ootamatud kulutused, et viia töötlemine vastavusse EL toiduohutusnõuetega. Hiljem on sel lastud sündida üksnes poliitikute põhimõttelagedusest.

Ühistutoetuse programmi sünnist

Ajal, mil valitsuses oli „põllumajandussõbralik“ Rahvaliit, koostati nii riiklik arengukava (RAK) 2004-2006 kui ka maaelu arengukava (MAP) 2007-2013, milles ühistuid ja neile mõeldud toetuseid ei mainitud sõnagagi.

Kvalitatiivsel tasemel uue muutuse toetuspõhimõtetesse tõi 2007. aastast sektorit juhtinud „põllumajanduse hävitajast“ IRL, kes asus jõuliselt ühistulist tegevust toetama. MAK 2014-2020 programmi kirjutati just IRL-i eestvedamisel sisse praegu kõneaineks olev suuremahuline ühistulise tööstuse rajamise toetus.

Kuigi Reformierakond vältis üleminekutoetuste maksmist, tuleb nende tunnustuseks öelda, et nad ei asutud seniseid ühistegevuse toetuse põhimõtteid kardinaalselt muutma vaid toetasid ideed jõuliselt. Maha ei saa vaikida nende saavutusi Aasia turgude avamisel pärast Vene turu äralangemist.

Põllumajandusühistute tekkest

1990-ndate aastate alguse põllumajandus- ja maareformid tekitasid suuremates ettevõtetes killustunud omandistruktuuri. Sageli puudus neis tuumikomanik ja vertikaalse integratsiooni arendamise asemel tegeleti enamuskontrolli saavutamisega oma ettevõtetes. Enamasti nullist loodud taludel puudus aga omakapital ja kogu raha suunati esmaste tootmisvahendite (maa, loomade ja tehnika) soetamisele.

Üle-eestilise piimanduskontserni loomise esimene katse tehti siiski juba 1992. aastal, kui Soome Valio OY ja Rootsi Arla AB-ga kavandati Milk-Est’i loomist. Selle kontserni loomiseks pidi valitsus tõstma kõik riiklikud piimatööstused loodava kontserni bilanssi. Osalused pidid jagunema nii – riik 25%, Eesti piimatootjad 25%, välisettevõtted 35% ja piimatööstuste töötajad 15%. Selle projekti seisatas aga piimatootjate rahapuudus aktsiate ostmiseks.

Teine suurem ühinemiskatse tehti aastatel 1995-1999. Selle tegid 14 eraisikut, kellel õnnestus riiklike piimatööstuste erastamisel haarata enamuskontroll suurimate piimatööstuste üle – loodi Ühinenud Meiereid AS. Ühel hetkel oli sellel ettevõttel 70%-line turuosa, kuid ilma arvestatava omakapitalita ja üksnes kohaliku piimatootja väljakurnamisele suunatud äriplaan ja rohked juhtimisvead viisid selle pankrotti. Tekkinud kahjum veeretati tootjate õlgadele.

Kolmas katse sektori kontsentreerumiseks algas 1995. aastal üheksa piimaühistu poolt loodud Keskühistu Eesti Piim asutamisega, mille liikmed kontrollisid 25% piima kokkuostuturust. Sellesse kuulusid ka praegu kahe erineva projekttaotlusega omavahel konkureerivad E-piim ühelt poolt, ja Est-Milk projekti taha koondunud Saaremaa ja Tori-Selja piimaühistute liikmed teiselt poolt.

Seda ühinemisprotsessi nõustanud Saksamaa Ühistegelise ja Raiffeiseni Liit (DGRV) tõi 2001. aastal oma lõpparuandes välja suurprojekti läbikukkumise kolm olulist põhjust.

Esiteks, tootjatel puudus ühine, konkreetne ja konkurentsivõimeline äriplaan, ehk eeldused selleks, et suudetaks maksta liikmetele-piimatootjatele kõrgemat piimahinda. Ühise äriplaani puudumisel polnud seetõttu ka eeldusi ühistu edasiseks kasvuks.

Teiseks puuduseks oli olemasolevate ühistute liiga väike toodangumaht isegi ühiselt (ammugi siis eraldi võttes) selleks et rahvusvahelisel turul püsida.

Ja kolmandaks, ei finantseeritud ettevõtte tehnoloogilist uuendust.

Selleks, et ühistulisele piimasektorile Eestis pikka perspektiivi anda, pidas DGRV vajalikuks suure hulga piimatootjate kaasamist ühte ühistusse võimalikult suure esmase töötlemisvõimsuse saavutamiseks.

Vabatahtlikult on see protsess aeglane. Näiteks Valio on jõudnud tootjate omandis ühtse kontsernini alles 100 aastaga. Seetõttu nentis ka DGRV, et see eesmärk oleks Eestis kiiremini saavutatav üksnes koos aruka riikliku investeeringutoetuste poliitikaga.

Tootjate arvuga seotud toetus

Eesti pikaajalisest ühistegevusalasest kogemusest lähtuvalt sõnastaski Talupidajate Keskliit oma ettepanekud suurprojekti ühistegevustoetuse väljatöötamiseks – toetus oleks tulnud siduda üksnes tootjate arvuga (50 000 eurot tootja kohta), ja ilma ülemise toetuspiiranguta, et anda kõikidele piimatootjatele tõsine stiimul oma majanduslike huvide ühistamiseks. 100 tootjat – 5 mln eurot; 300 tootjat – 15 mln eurot; 600 tootjat – 30 mln eurot.

Pidasime seda vajalikuks ennekõike selleks, et stimuleerida erineva suurusega piimatootjaid ületama omavahelisi ajaloolisi, sõpruslike, usalduslike, poliitilisi, majanduslike jms vastuolusid. See olnuks ka riiklikult mõistlik vastus sellele, kui näiteks hiljuti visaks üks toetust taotlev piimaühistu oma ridadest otsitud põhjusel välja korraliku väikepiimatootja ainuüksi selgitusega, et ta asub piimaringist liiga kaugel. Siis olnuks sellise teo „hind“ 50 000 eurot kaotust ühistu omakapitalis ja teine samapalju krediidivõimes.

Eesti ühe suurima piimatootja Estonia OÜ liitumine E-piimaga on seetõttu suure märgilise tähendusega. See on tõestus sellest, et varem eraldi tsunftidesse kuulunud isikud otsivad siiski uut koostööd parema ühise tuleviku nimel. Kutsun seega ka teisi tootjaid, nii suuri kui väikseid, seda järgima. Samuti kutsun tänaseid investeerimisprojektide eestvedajaid üles väiksemate tootjate võrdväärsele kohtlemisele.

See, et Eesti piimatootjad arutavad praegu kahte eraldi investeerimisprojekti ja konkureerivad praktiliselt sarnaste äriplaanidega üksteise vastu, on suur probleem. Suure toetuse saamise võimalus on tekitanud „kullapalaviku“ ja ähmastanud reaalsustaju.

Suurte piimaühistute – Soomes Valio, Rootsis-Taanis Arla Foods, Hollandis Campina jne – ajalooline arenemislugu on olnud just pidev külaühistute ühinemine. Iga kümne aasta tagant on vanad ühistud liitunud selleks, et ehitada üks uus ja efektiivsem tehas. Iga uue liitumisega on aga vanad investeeringud kirjutatud tootjate kahjumisse. Miks me sellest õppida ei suuda?

Kui toetuse saab Est-Milk

Kui toetuse saab Est-Milk, siis hiljemalt kümne aasta pärast ollakse olukorras, kus liitumine E-piimaga tundub ainumõistlik, et saavutada sünergiat.

Praegu on võimalik seda arenguteed veel ära hoida, et kohe teha üks ja ühine, suurem ja konkurentsivõimelisem investeering, et võita arengus aega 10 aastat.

Kui toetuse saab E-Piim

Kui toetuse saab aga E-Piim, annab riik küll selge sõnumi, et toetatakse ennekõike neid ühistuid, kes ka ise on aastakümneid omavahendeid ühistusse investeerinud, kuid toetuse laiem eesmärk – mastaabisääst ja sellest tingitud suurem sektori konkurentsivõime ei pruugi realiseeruda.

Vaja on uut käsitlust

Eesti majanduslike ühistute süsteem tervikuna vajab täna täiesti uut käsitlust sellest, kuidas ühistutesse investeeritud tootja kapital saab tootjale ühistust lahkudes mõistliku aja möödudes turuhinnas ka välja makstud.

Läänes on kujunenud tavaks, et vähemalt 20 aastat ühistus liikmena kapitali kogunud piimatootjale makstakse ühistust lahkumisel järgneva viie aasta jooksul tema osak turuväärtuses välja.

Eesti ühistutel samasugune loogiline lahendus puudub. Senini on selleks kasutatud halba väga praktikat – ühistu kui tervikvara müüki, mis ei taga ühistutele pikka iga.

Muus maailmas on ühistutesse jõudnud individuaalsed ja diskonteeritud omakapitali arvestuse põhimõtted – iga tootja teab igal ajahetkel, kui suur mõtteline osa talle ühistust kuulub. Lahkuvate ühistuliikmete osakuväärtus selgub aga turutehingutena börsil. Piimatootjate kontrollosalus börsiettevõttes on samas tagatud pidevate aktsiate tagasiostudega aktiivsete liikmete poolt. Alternatiivina võib ühistu ise osta välja lahkuvate piimatootjate osakuid.

Kirjeldatud mehhanismide loomine annaks ka seni ühistutega mitteliitunud piimatootjatele selge sõnumi, et uue algatusega liitumisel ei kaotata kapitali.

Piimatootjad, ühinege!

Eelnevat arvesse võttes kutsun kõiki Eesti piimatootjaid ühinema ühe investeerimisprojekti taha ja kahe investeerimisprojekti arendajaid ühistama oma äriplaanid. Eesti väiksust arvestades mahub siia vaid kaks tööstuslikku piimandusettevõtet – üks maailmaturule orienteeritud kõrge kvaliteediklassiga toorainetootja ja teine regionaalselt konkurentsivõimeline värskete linnapiimatoodete tööstus. Kohaliku tarbija jaoks säiliks lai valik ja taskukohane hind konkurentsis teiste Läänemere äärsete riikide piimatööstustega. Samuti ei kao pildilt kohalikku turgu mitmekesistavad väikekäitlejad.

Piimandussektori edu korral annaks see julgustust sama mudeli järgimiseks ka liha-, teravilja- või aiandussektoris.