Jutustan neile, kes alles äsja virgusid ning hakkavad end vaikselt vahepealsete sündmustega kurssi viima, toimunu seletamiseks ühe väikese loo.

Aastal 2013 toimusid Eestis kohalike omavalitsuste valimised, kus käis valimas umbes 60% hääleõiguslikest kodanikest.

Esindusdemokraatia toimib nii, et inimesed valivad enda eest otsustama grupi inimesi, kellest moodustub volikogu, kes omakorda valib vallale juhi(d) ning otsustab kõik valla jaoks olulised asjad. Eelduslikult on need, kes volikokku valitakse, erinevate elualade esindajad, kellel soov ja hea tahe piirkonnas midagi korda saata ning muuta.

Olgu volikogus siis lõpptulemusena kes tahes, kuid fakt on see, et inimesed on nad sinna ise valinud ning usaldanud neid enda eest olulisi otsuseid tegema.

Kas keegi on mõelnud kogu sellele ühinemiste protsessile selliselt, et need 60%, kes tol korral valimas käisid, otsustasid ka seda, kas, kellega ja kuidas ühinetakse? Just valimistel antud häälte alusel valiti omavalitsustele juhid? Jah, otsuse, kes on need valla juhid, kes ühinemisläbirääkimiste laudade taga istusid, tegi volikogu, kuid selle otsuse, kes vallavolikogus istuvad, tegi rahvas.

Valimas tuleb käia

Seega on rahvas saanud täpselt sellise haldusreformi, nagu nad 2013. aastal valisid. Tundub loogiline?

Tegemist on hea ja ilmeka näitega, miks tuleks valimas käia. See annab mõtteainet ka tänavuseks aastaks. Kuigi tundub, et volikogu liikme töö on valijate enamusele suures osas ebahuvitav ja arusaamatu, siis mine tea, ehk tuleb järgmise nelja aasta jooksul vastu võtta veel mõni oluline otsus, mis läheb kõigile korda.

Tasub hoolikalt mõelda, kellele 2017. aasta kohalikel valimistel enda hääl anda, et vältida olukorda, kus jälle keegi Pätu on korda saatnud midagi, mille kohta keegi ei tea või ei mäleta, kes tal lubas seda teha.