Keel ja kultuurišokk
Me näeme, et uusimmigrandid võivad omandada küll keele, ka oskuse eesti keeles sõimelda, kuid ometi ei tulda toime Eesti ühiskonnas, ei osata suhelda ega konflikte lahendada. Samuti võib aeg-ajalt kohata kollases meedias seebiooperlikke lugusid paarisuhetest, kus üks osapool on pärit Lähis-Idast või Aafrikast – draamast, konfliktidest, võitlusest laste eest ja pärast. Ka siin on tihti taustaks kultuurikonflikt. Enne jätkamist oleks vaja täpsustada uusimmigrandi mõistet. Uusimmigrantideks loetakse neid inimesi, kes on saabunud Eestisse pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal ja kes ei ole kodakondsuselt Euroopa Liidu või Venemaa kodanikud.
Eelmise aasta 2. juuli seisuga oli selliseid inimesi Eestis kokku 9619, kes pärinesid 86 riigist. See seltskond on kirju. Eri kontinentidelt, eri rassist ja erineva usutunnistusega. Ka ettevalmistus Eestisse saabudes on väga erinev. Mõned on juba varem Euroopa kultuuridega kokku puutunud, teistel puudub sellest igasugunegi ettekujutus. Kuigi mitmed Lähis-Idast ja Aafrikast pärit Eesti kohanemisprogrammis osalenud uusimmigrandid väitsid, et neil olid eelnevad teadmised ja kogemused sellest, mis neid Eestis ees ootab, jäi neid intervjueerides siiski mulje, et nende ettekujutus oli stereotüüpne ning suhtumine eestlastesse ja Eesti ühiskonda üsnagi etnotsentristlik.
Oma kultuur
Enamasti hindavad uusimmigrandid kõike oma kultuurist lähtuvalt, mis liigitab kõik erineva negatiivseks. Näiteks reageeritakse vägagi erinevalt ja kultuurikaugelt eestlaste keeldumisele. Ühest küljest peetakse seda solvavaks hoolimatuseks, teisalt aga arvatakse, et keeldumine tähendab lihtsalt seda, et siis tuleb asju pikemalt seletada ja rohkem veenda. Ka 2007. aastal klienditeenindajate koolituse käigus korraldatud küsitlus tõi esile peamiste probleemsete valdkondadena just pealetükkivuse ja ahistava käitumise. Näiteks klienditeenindajaga distantsi mittehoidmine, klienditeenindaja puudutamine, käesuudlused, põsemusid, žestid ja kõva häälega rääkimine. Samuti oldi mures selliste kultuuride esindajate pärast, kes kipuvad meelehead andma, arvates, et loovad sel viisil head suhted ja mõjutavad oma paberite liikumise kiirust või soovide arvessevõtmist. Uusimmigrantide (aga ilmselt mitte ainult uusimmigrantide) lõimimisel pööratakse peatähelepanu keeleõppele. Sageli uusimmigrantidele mõeldud programmid sellega piirduvadki.
Teisalt ka kohanejad ise ei väärtusta alati midagi muud peale keeleoskuse. Nad loodavad, et keeleoskus lahendab ka nende ülejäänud probleemid Eestis elades ja suheldes. Ometi ei ole see nii, nagu selgub ka eespool kirjeldatud juhtumitest. See ei tähenda, et keeleprobleemi üldse ei ole. Näiteks on palju tähelepanu pööratud vene keelt kõneleva elanikkonna lõimimisele, kuid teistes keeltes (isegi inglise keeles!) ei ole mitmedki teenused kättesaadavad. Samal ajal ei tunne uusimmigrandid ka ise vajadust end Eesti elu ja seadustega paremini kurssi viia. Ka tööpuudust ja muid probleeme seostatakse eelkõige keeleoskuse või -oskamatusega ega teadvustata teadmiste puudumisest, kultuurierinevustest, stereotüüpidest ja kohanemisstressist tingitud probleeme. Seega on üheks põhjuseks, miks näiteks uusimmigrandid ei tunne autojuhiloa taotlemisel Eesti ja Euroopa Liidu seadusi, see, et neile kas ei pakuta sellealaseid teadmisi või ei käi nad kohal loengutes, kus seda teemat käsitletakse. Muidugi ei piisa pelgalt loengute kuulamisest, kui puudu jääb oskusest kultuuriliselt sobivalt käituda. Eestist erineva kultuuritaustaga immigrantide jaoks on Eesti suureks väljakutseks mitte ainult kliima tõttu, vaid üldse oluliste kultuuri- ja väärtushinnangute erinevuste tõttu. Sellele osutavad ka arvukad uuringud võõrtööliste, ärimeeste ja üliõpilaste kohanemisest võõras kultuuris, mis näitavad, et paljud nendest on uuel maal õnnetud ega suuda kohaneda. Igal pool on neil raskusi: tööga, keelega, elukohaga, ühissõidukis, poes ja ametiasutustes. Kultuurišokist tingitud stress tekitab opositsioonilisust, negatiivset suhtumist kohalikesse ja nende kommetesse, koduigatsust ja terviseprobleeme.
Iga pisiasi ärritab
Näiteks võib uusimmigrant ärrituda iga pisiasja peale, teha igast tühisest asjast suure numbri või tunda võõristust ja sallimatust temast erinevate inimeste ja tavade suhtes. Selle asemel et üritada objektiivselt tegelikku olukorda ja seda põhjustanud tingimusi analüüsida, näeb immigrant kogetud raskustes spetsiaalselt tema vastu suunatud vaenulikkust. Kohalikud inimesed on immigrandi meelest tuimad, ebasümpaatsed ja vaenulikud. Kultuurišokk ja stress on loomulik nähtus akulturatsiooni algusfaasis, aga selleks, et kohaneda, tuleb immigrandil endale teadvustada oma negatiivsete emotsioonide tegelikud põhjused ning õppida järgima kohaliku kultuuri käitumisnorme. Kui immigrant teab, et kohaliku elanikkonna käitumine ei ole sihilikult neid solvata või ahistada püüdev, vaid on tingitud kultuurierinevustest ja üldkehtivatest normidest, siis ta ei reageeri sellele agressiivselt, vaid võtab asja palju rahulikumalt.
Tähtis on ka see, et immigrandil oleks ettekujutus, missugust käitumist temalt ametiasutustes suhtlemisel oodatakse, kuidas võidakse tõlgendada tema emotsionaalset ekspressiivsust ning missugused tagajärjed kultuuriliselt ebasobival käitumisel võivad olla. Ainult Eesti riigiametnike koolitamisest ei piisa, ka uusimmigrandid ise peavad muutuma kultuuriteadlikumaks ning õppima oma käitumist analüüsima. Autoregistrikeskuses toimunud konflikti oleks saanud ära hoida, kui kurikuulus araablaste seltskond oleks osalenud kohanemisprogrammis. Võin öelda omaenda Lähis-Idas saadud kogemuste põhjal, et kultuuriliselt väga erineva võõra maa riigiasutustega on tunduvalt kergem suhelda siis, kui kõrval on nõustaja, kes asju selgitab ja asjaajamises juhendab. Kohanemist ei saa taandada pelgalt eesti keele õpetamisele, arvates lühinägelikult, et sellega on probleem lahendatud. 1 Ülle Rannut on uusimmigrantidele mõeldud kohanemisprogrammi autor, läbi viinud uuringuid, koolitusi ja intervjuusid Eestisse saabunud uusimmigrantide seas.
