Eesti Päevalehes 30. oktoobril ilmunud uudis “Ilukõnede varjus vireleb eesti keele ja rahvusliku mälu programm” ei kajasta eesti keele kaitseks tegelikult tehtavat tööd. See, et programmi “Eesti keel ja rahvuslik mälu” (millest suurimaks rahasaajaks on Urmas Sutropi juhitud Eesti keele instituut) eelarve ei tõuse, ei tähenda seda, et eesti keele arendamiseks mõeldud summad tervikuna väheneksid. Pigem on jäetud see samale tasemele tulenevalt programmi vähesest efektiivsusest.
Eesti keele keeletehnoloogilise toe alased tegevused on nimetatud programmist eraldatud, kuna see valdkond vajab eraldiseisvat tähelepanu. Keeletehnoloogilise toe programmile mõeldud summad on tänavu rohkem kui kolmekordistunud, tõustes 2,3 miljonilt kroonilt 7,45 miljonile kroonile. Arendustegevuse eesmärk on võimaldada eesti keelel edukalt toimida tänapäeva infotehnoloogilises keskkonnas.
Otseselt eesti keelele mõeldud summad tõusevad eesti keele arengu strateegias ettenähtud ülesannete täitmiseks 2,8 miljonilt 9,135 miljonile kroonile. Suurenev eelarve võimaldab rakendada eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi, välja anda eesti-soome sõnaraamatu, korraldada eesti keele alast täiendusõpet kõigile õpetajatele, arendada eesti keele aineolümpiaadi süsteemi jne. Programm “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000–2007”, mis tugevdab riigikeele positsioone mitte-eestikeelse elanikkonna hulgas, saab 2007. aastal kolmandiku võrra rohkem raha ehk ligi kaheksa miljonit lisakrooni.
Kindlasti ei ole õige väita, et eesti keelele pööratakse vähe tähelepanu. Haridus- ja teadusministeerium ei ole jätnud eesti keele saatust sõltuvusse ainult ühest, samale tasemele jäänud eelarvega programmist.
Priit Simson, Haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsiooninõunik
