Keeleinspektsioon sõdib plekitükkidega
Ei ütle, sest ütlemine tunduks ülimalt tobe.
Küsimus on ühes kenas külas, kus asuvad senini kakskeelsed tänavasildid, millel iga tänava nimi on kirjas nii eesti kui ka vene keeles. Neid silte on palju. Jäänukid Nõukogude ajast. Kui kõnnin selle küla tänaval, siis vaatan silte kui ajalooväärtust. Aga selle küla nime ma ei ütle. Ühtlasi mõtlen arusaamatusega kolleegidele ajakirjanikele, kes publitseerivad uudiseid, et tubli keeleinspektsioon avastas taas kakskeelsed tänavasildid – oi-kui-räige keeleseaduse rikkumise! Vaadake internetist järele – pisikene guugeldamine annab kätte mitukümmend eduraportit, kuis tublid inspektorid on taas võitnud sõja plekitükkidega.
Kas nüüd, kui Eesti Vabariigi taassünnist on möödas ligi kakskümmend aastat, peame me ikka kogu seaduse jõuga jahtima nõukaaja plekitükke? Kirjutama nende avastamise aruandeid ja määrama ettekirjutusi? See, mille väljavahetamine võis olla ülioluline Nõukogude taagast vabanemise ajal, on praegu pigem muinsusväärtus, mida tuleks kaitsta. Mulle igatahes meeldiks käia tänaval, kus oleksid näha nii nõukaaja tänavasildid kui nende kõrval ka täna-päevased Eesti riigi omad. Sest tunneksin, et sel tänaval kõnetab mind ajalugu. Ja kes minevikku ei mäleta…
Eriti arusaamatu on inspektsiooni võitlus plekitükkidega selle taustal, et nii mõnegi linna keskuses annab eestikeelseid silte otsida. Mõelgem arusaamatutele firmade ja asutuste nimedele. Mõnikord tuleb juurelda, kas asun Eestis või hoopis Itaalias või Ameerikas. Näib, et inspektsioon on lääne mõju ees käed püsti tõstnud, sest idaga on hõlpsam võidelda.
Kodanik või bürokraat
Tean, mida mulle vastu väidetakse. Et Eesti seadused on sellised ja sellised ja neid tuleb täita. Siit aga jooksebki piir paadunud bürokraadi ja kodaniku vahel. Kui esimene täidab nüri järjekindlusega nüri seadust, siis teine asub kodanikupositsioonile ja ütleb: rumalat või ajale jalgu jäänud seadust on vaja muuta. Ja kuna seadused on kehtestanud inimesed, siis saavad inimesed neid ka muuta. Vaja vaid pisut rääkida ja tegutseda.
Teame, kus tegelikult asuvad me keelekaitse vesivillid ja paised, mille pärast tuleks pead murda ja käsi väänata. Kui me ikkagi pole suutnud ligi kahe-kümne iseseisvusaasta jooksul saavutada, et iga Eesti elanik saaks enesele igas Eesti punktis lubada eestikeelset suhtlemist, on midagi üsna mäda. Keeleinspektsiooni aastaraportid räägivad kurba keelt. 2009. aastal koostati keeleseaduse täitmise järelevalve käigus kokku 2433 kontrollakti, millest 2248-s fikseeriti keeleseaduse nõuete rikkumine. 2008. aastal oli 2562 kontrollakti ja 2402 rikkumist. 2007. aastal 3115 kontrollakti ja 3029 rikkumist. Seega – mingu inspektor kuhu tahes, umbes 90% juhtudel leiab ta sealt keeleseaduse rikkumise. Ja nii läbi aastate.
