Keelustame viha ja naeratame pidevalt?
Telerist Põhja-Koread kajastavaid uudisteid jälgides näeme, kui meeleheitlikult püüavad inimesed oma positiivseid emotsioone väljendada, plaksutades ja rõõmustades olukorras, mis on pehmelt öeldes kurb. Oma rõõmu väljendamata jätmine nimetatud riigis võib neile inimestele aga kaasa tuua karistuse ja lõppeda repressioonidega.
Niisiis inimesed, kes on kurvameelsed või koguni kurjad, rikuvad kehtivat normi ja saavad selle eest ka vastava karistuse. Kurb on tõdeda, et kriminaliseerides inimeste mõtted ja emotsioonid, liigume me oma riigis täpselt samas suunas.
Praeguses Eesti õiguskorras on karistatav ainult tegu, teatud juhtudel ka tegevusetus. Erinevalt nõukogudeaegsest kriminaalõigusest ei ole mõtted, ükskõik kui halvad need ka kellelgi poleks, tulenevalt õiguse üldpõhimõttest - cogitationeis poenem nemo patitur (kedagi ei karistata mõtete eest - ld k) - karistatavad.
Ühiskonnaohtlikkuse mõiste eemaldati meie õigusruumist juba 1992. aasta kriminaalõigusreformi käigus. Karistusõiguslikult pole karistatav kõik see, mis jääb teo mõistest väljapoole ja kohtul pole pädevust neid õigeks või valeks hinnata. Eemaldudes põhimõttest, et karistatakse tegu mitte mõtteid, muutub otsustus objektiivsete kriteeriumite puudumise tõttu subjektiivseks ning vabale ühiskonnale ohtlikuks.
Õiguskaitseorganitel tekib kaalutlusõigusest tulenevalt õigus ja teatud puhkudel ka kohustus otsustada inimese emotsiooni olemasolu või selle puudumise üle. Tegemist on subjektiivse otsustusega, mis muutub ohtlikuks vabale ühiskonnale. See on suur samm Põhja-Korea suunas, kus on kohustuslik positiivsete emotsioonide väljendamine, ning need, kes seda ei tee, saavad karistada.
Paratamatult tekivad paralleelid ka 1934. aasta Pätsi ja Laidoneri riigipöördega, kus rahvas tunnistati haigeks selleks, et riigis erakorraline seisukord kehtestada ning autoritaarset riigijuhtimist teostada. Ka praeguse vihakõne kriminaliseerimisega kaasneb retoorika, nagu oleks „ühiskond hapuks läinud" ja olukorra lahendamiseks tuleks kasutada „demokraatlikke repressioone".
Idee juured, kus mõtted tunnistatakse ühiskonnaohtlikuks, on pärit natsi-Saksamaalt, kus see aitas Hitleril tõhusalt oma poliitilisi vastaseid isoleerida. Sellest, kui Eesti õigusruumis püüti inimesi mõtete, mitte tegude eest karistama hakata, pole just palju aega möödas. Meenutagem siinkohal preventiivset vangistamist lubava normi kehtestamise katset. Seadusandja poolt vastu võetud normi kohaselt võis isikuid ilma teo toimepanekuta vangistada või isiku kinnipidamist pikendada, eeldades, et isik on ühiskonnale ohtlik. Vaatamata Riigikohtu vastuseisule suruti see norm Riigikogus häälteenamusega läbi. Mõne aja möödudes aga tunnistas Riigikohus nimetatud normi Põhiseadusega vastuolus olevaks.
Viha on inimese loomulik meeleseisund, nii nagu rõõm või kurbus. Õigus olla vihane või solvunud ning seda ka väljendada ei ole demokraatlikus riigis õigushüve riive, mis nõuaks riigi karistusõiguslikku kaitset.
Reguleerides vihakõnet, reguleerime inimese meeleseisundit karistusõiguslike meetmetega, põhjendades seda vajadusega säilitada ühiskonnas stabiilsus ja rahu. Tegelikult aga loobume vabadustest, mis on lahutamatu osa demokraatlikust ühiskonnast ning muutume üha sarnasemaks nende riikidega, keda meil on kombeks kritiseerida. Vihakõne on käitumise, eetika ja moraali küsimus ning nii tulebki seda käsitleda.
