Pride’ide eelkäijaks võib pidada 1960. aastatel korraldatud „Meeldetuletusaktsioone“. Aktivistid kogunesid iga aasta 4. juulil Philadelphia Iseseisvushoonesse, meenutamaks avalikkusele tõsiasja, et LGBT+ inimestel puudub Ameerikas põhiseaduslik kaitse ning lisaks üldsusele kipub neid represseerima ka politsei.

28. juunil 1969 korraldas USA politsei üsna vägivaldse operatsiooni ühes New Yorki populaarseimas geibaaris. Algselt pigem väikese välkoperatsioonina planeeritud külastus osutus süütenööriks, mis sütitas vastuseisu ja rünnakuid politsei ja kogukonna vahel. Üsna pea liitusid LGBT+ kogukonnaga ka paljud kohalikud elanikud, kes astusid vähemustele suunatud vägivalla vastu. Antud rünnak ja sellele järgnenud analoogsete aktsioonide vastu tekkinud protestivaim andsid tõuke tegutsemiseks – juba aasta hiljem toimusid USAs esimesed ametlikud Pride rongkäigud.

Kui New Yorgis on kuupäev seotud otseselt 1969. aasta sündmustega, siis mujal lähtutakse tänapäeval kohalikest oludest ja võimalustest. Paljude rongkäikude kuupäevad on seotud mõne konkreetse olulise kuupäevaga kohaliku kogukonna ajaloos. Näiteks toimuvad Moskva paraadid tavapäraselt maikuus, märkimaks 1993. aasta mais vastuvõetud seadusemuudatust, millega dekriminaliseeriti homoseksuaalsus Venemaal.

Populaarsed turismisündmused

Rongkäikude iseloom sõltub suuresti asukohariigist. Lääne-Euroopas ja USAs on need üldiselt muutunud ülelinnalisteks pidudeks, millest võtavad osa mitte ainult LGBT+ kogukonna liikmed, vaid kogu vabameelne publik. Valdavalt suvel peetavad üritused on laienenud haaravateks kultuurisündmusteks, mis pakuvad lisaks traditsioonilisele rongkäigule arutelusid, kultuuri ja meelelahutust. Üha enam kujutavad nad endast pigem suurt suvist rõõmupidu, a la karnevalid ladinamaades, kus pidutseb kogu linn.

Ühtlasi on suuremad Pride’id muutunud ka populaarseks turismisündmuseks – suuremaid paraade külastavad inimesed üle kogu maailma hoolimata orientatsioonist. Tõsi, igal Pride’il tasub ka meenutada, et võrdne kohtlemine on saavutatud läbi tõsise võitluse võrdsete inimõiguste eest ning endiselt on maailmas piirkondi, kus vähemustel puuduvad elementaarsed põhiseaduslikud õigused.

Paraku tuleb nentida, et Ida-Euroopa paraadid kalduvad meelsuselt tihti pigem protestiaktsioonideks. Erinevad opositsioonilised jõud ning kohati ajale tugevalt jalgu jäänud seadusandlus loovad olelusvõitlusliku olukorra, kus LGBT+ kogukonna peamiseks missiooniks muutub võrdse kohtlemise eest võitlemine ja võrdväärse kohtlemise nõudmine. Tõsi, need etapid on paljudes paikades varem läbitud ning meil jääb vaid loota, et üsna pea saavad ka ida-Euroopa riigid pigem ühiselt tähistada, mitte võidelda.

Kümme aastat pausi

Eestis on vaatamata teatud radikaliseeruvatele hinnangutele üldine hoiak tunnetuslikult paranemas. Tõsi, endiselt esineb ähvardamist, alandamist ja naeruvääristamist, kuid sellele vaatamata on rõõm märgata, et tasapisi on ka endises idablokis olukord muutumas.

Eestis toimus esimene paraad 2004. aastal ja muutus iga-aastaseks sündmuseks kuni 2007. aastani. Aastal 2008 kogunesid Baltikumi LGBT+ esindajad Siguldas ning ühiselt otsustati edaspidi korraldada kolme Balti riigi ühist Baltic Pride’i nimelist festivali, mis roteerub Baltikumi pealinnades.

Nüüf toimub pärast kümneaastast pausi Tallinnas taas Baltic Pride’i rongkäik. Ürituse eesmärgiks on koos tähistada, kuid samuti anda hääl kogukonnale, kel on sageli raske end meie ühiskonnas kuuldavaks teha.

Artikkel ilmunud originaalis Feministeeriumi koduleheküljel.