Link kopeeritud!

Keit Pentus-Rosimannus: on aeg rahvuslik vara, põlevkivi, ja selle kasutamine ümber mõtestada

 (56)
Keit Pentus-Rosimannus
Keit Pentus-RosimannusFoto: Ilmar Saabas

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus kirjutab, et meile energiasõltumatuse andnud põlevkivist energia tootmist peaks muutma nii, et negatiivne keskkonnamõju väheneks.

Ida-Virumaal, Eesti suuruselt viienda linna külje all, põles alles hiljuti hiiglaslik poolkoksimägi. Oleme selle ohtliku ja pikka aega hõõgunud mäe sulgemisse investeerinud 40 miljonit eurot, lõpliku lahenduse põlengute vältimiseks leidsime Eesti teadlaste ja Saksa ekspertide abiga aga alles nüüd. Järgmiseks suveks peab Kohtla-Järve poolkoksimägi olema kinni pandud ja korras.

See suitsev mägi on sümboolne monument põlevkiviajastule, milles oleme pikka aega elanud. Eelmisel aastal palju tähelepanu saanud põlengut võib võtta märgutulena, et on aeg me rahvuslik vara, põlevkivi, ja selle kasutamine ümber mõtestada.

Eesti ilus ja hoitud loodus on nii Euroopas kui maailmas meie märgiks. Meid kadestatakse. Küll metsade, jõgede, järvede, mereranniku, soode, erakordse liigirikkuse pärast. Kadestatakse, kuni järg jõuab kahe näitajani: jäätmete hulk ja süsihappegaasi õhkupaiskamine inimese kohta, mille osas oleme kogu Euroopa kehvimad. Lõviosa, ligikaudu 80% nii ühest kui ka teisest on ainuüksi põlevkivitööstuse tulem. Ühe tavalise Eesti pere põlevkivist toodetud elektri tarbimine tekitab aastas kuus tonni jäätmeid – tuhka ja aherainet. Iga põlevkivielektrit tarbiva kortermaja kohta tekib aastas väiksema maja suurune jäätmemägi, millest poole moodustavad ohtlikud jäätmed. Põlevkivijäätmete hulk pole aastatega vähenenud ega nende sisuline taaskasutus suurenenud.

Samal teemal:

Lisaks kasutab põlevkivisektor aastas neli korda rohkem vett kui kogu ülejäänud Eesti kokku ning paiskab õhku pea 100% siinmail tekkivast väävlisaastest, rääkimata füüsilisest kahjust loodusele, mida karjäärid ja kaevandused põhjustavad. Eesti ühe looduslikult kaunima maakonna - Ida-Virumaa – pindalast 15% on põlevkivikaevanduste ja jäätmehoidlate poolt rikutud, 150 ruutkilomeetrit kaevanduste kohal asuvat maad on vajunud või muutunud ebastabiilseks. Me oleme oma väikses riigis põlevkivitööstusele juba praegu ohvriks toonud maatüki, millest saaks suuruselt kenasti Vormsi ja Muhu vahele mahtuva saare.

Negatiivse mõju vähendamine

Kuidas seda meile energiasõltumatuse andnud rahvuslikku rikkust tulevikus niimoodi kasutada, et negatiivne keskkonnamõju väheneks, see on valitsuse algatatud uue põlevkivi kasutamise arengukava kõige olulisemaks teljeks. Kõik muud tegevused ja suunad peavad sellest eesmärgist lähtuma. Muu hulgas tähendab see, et praeguse aastase kaevandamismahu suurendamine ei ole realistlik ning 20 miljoni tonni piiri tõstmist mina keskkonnaministrina toetada ei saa. Meie loodus lihtsalt ei jaksaks seda taluda.

Väiksem negatiivne mõju loodusele ja inimeste tervisele (mille osas vajavad praegu olemasolevad teadmised samuti olulist täiendust) annavad ette raamid, mille sees saame teha valikuid põlevkivi kasutamise osas. Eelmisel sajandil ehitas Eesti kogu oma energeetika üles põlevkivile. See oli õigustatud niikaua, kuni puudusid head alternatiivid. Kuid 2013 pole 1993, meie olukord on mitmes plaanis oluliselt muutunud ning seetõttu vajavad taasmõtestamist ka meie valikud.

Avatud elektriturg on meie kauaaegse põhimure, energiajulgeoleku, asetanud hoobilt teistsugusesse konteksti. Kui meie koduturg pole enam Eesti, vaid kõik Põhja- ja Baltimaad, kui me ehitame välja korralikud ja töökindlad energiaühendused nende riikidega, kas siis on tingimata oluline, et kogu meie energiavajadus peab igal hetkel olema kaetud just tingimata Eesti põlevkivielektriga? Küünikud on juba ammu tähelepanu juhtinud, et pea kogu energiatootmise koondamine väiksele maaalale Eesti idaosas ei pruugi julgeoleku seisukohast olla kõige turvalisem valik. Tavaliste eestlaste jaoks on energiajulgeoleku kõrval juba täna tähtsad ka otseselt igapäevast elukvaliteeti mõjutavad tegurid – TNS Emori uuringu järgi peeti elektritootmise juures kõige tähtsamaks just tootmise vähest mõju keskkonnale.

Loe veel

Muutunud ei ole mitte ainult meie turuplatsi suurus, vaid ka selle hinnad ja reeglid. Kui veel mõni aeg tagasi sai inimesi hullutada väitega, et põlevkivi kasutamine elektritootmiseks on odav, siis nüüdsetes oludes, kus saastamise ja keskkonnale tekitatavat tegelikku kulu pole võimalik olematuks kujutada, saame aimu ka tegelikust hinnast. Seda on mõjutanud samm-sammuline liikumine ressursside kasutamise tegeliku kulu sissenõudmise poole, uued tuuled (nii otseses kui ka kaudses mõttes) tehnoloogias ja tootmisviisides ning saastamise vähendamisele suunatud Euroopa ja maailma kliimapoliitika.

Kõige keskkonnahoidlikum ja efektiivsem kasutus

Uue põlevkivi kasutamise arengukava tegemise käigus analüüsime läbi, kuidas põlevkivi tulevikus kõige enam väärindada. Kuidas kasutada me oma "pruuni kulda" nii, et sellest kättesaadav väärtus oleks maksimaalne. Praegu kulub enamik põlevkivist elektritootmisele. Põlevkivi ahjus ära põletamine on aga konkurentsitult kõige ebaefektiivsem ja keskkondasaastavam viis seda maavara kasutada.

Teine oluline küsimusteplokk puudutab põlevkivi kasutusse andmist nii, et oleks tagatud selle kõige keskkonnahoidlikum ja tõhusam kasutus. Praegu ei pruugi meie kõige väärtuslikuma maavara kaevandamisõiguse omanik müüa põlevkivi sugugi mitte sellele, kes seda kivi kõige efektiivsemalt, tulusamalt ja keskkonnasäästlikumalt kasutab, vaid sellele, kes kaevandajaga samasse kontserni kuulub. Võib-olla oleks tulevikus (me saame rääkida ikkagi alles ajast, mil praegused kaevandusload ammenduvad, ehk sisuliselt paarikümne aasta kaugusest ajast) kõige mõistlikum lahutada riiklikku maavara kaevandamise pool muust ja muuta see sõltumatuks ja iseseisvaks?

Riigimetsa majandamiseks on meil eraldiseisev, sõltumatu tulundusasutus, mis ei suuna riigimetsa mitte endaga samasse kontserni kuuluvasse mööblivabrikusse või riikliku paberitehase toormeks. Kas tulevikus võiks riikliku maavaraga samal moel majandada? Muidugi peab kõiki neid tulevikku puudutavaid muudatusi analüüsides ja kavandades arvestama selles sektoris juba tehtud ettevõtete investeeringuid, nende põhjendatud ootusi. Riigile kuuluva maavara läbipaistev ja konkurentsile avatud müük ei tohiks neid aga kuidagi riivata.

Kõik need teemad vajavad uurimist, arutamist ja läbivaidlemist teiste ministeeriumide, kohalike omavalitsuste, ettevõtjate, looduskaitsjate, Virumaa elanike ja paljude teistega. Et arengukava algusaastaks on 2016, on meil aega seda teha ning konsensust otsida. Arengukava siht on seatud enam kui 15 aasta kaugusele tulevikku, sest vajame tõesti sisulist ja strateegilist arutelu, mitte paari aasta kaupa rapsimist. Keskkond ja energeetika on mõlemad sedasorti valdkonnad, kus muutused nõuavad aega. Kohtla-Järve poolkoksimäele viidi esimesed kopatäied 1930.aastate lõpus.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare