Keit Pentus-Rosimannus tulpidemaa parlamendivalimistest: kas hollandlased murravad trendi?
Pärast eelmise aasta Brexiti rahvahääletuse, USA presidendivalimiste raputusi ei julge enamik valimispäeva eelsel õhtulgi ennustada, millise tulemusega Hollandi valimisjaoskondade uksed homme sulguvad. Hollandi peaminister ja valimistele ülinapi edumaaga vastu minev Mark Rutte oli ka ise nädalavahetusel väga ettevaatlik. Muidu enesekindla, 2010. aastast peaministri ametit pidanud Rutte sõnul on kõik võimalik ja populistliku paremäärmuslase Geert Wildersi võit pole kaugeltki välistatud. Rutte juhitava liberaalse partei VVD valijate jaoks pidi see olema selge sõnum — kui te valimispäeval välja ei tule, jäävad toetusprotsendid lihtsalt toredateks numbriteks küsitlejate paberites. Valimisvõit kingitakse siis Wildersile.
Hollandile kaasaelajate jaoks on 15. märtsi valimised kokkuvõetavad küsimusega, kas populistide, lihtsustajate edu trend, mis näis Brexiti ja USA presidendivalimistega kujunevat, pöördub? Tegelikult võiks sama küsimuse küsida ka teistmoodi — kas valitsemisele pühendunud poliitikutest mitte enam ülemäära vaimustuvad, sisserände, majandusraskuste hirmudega maadlevad valijad eelistavadki populiste?
Päev enne valimisi on seis tulpidemaal endiselt selline, et viimasel hetkel valimiskasti juures otsustajad võivad eeldatava tulemuse pea peale keerata. Umbes kolmandik 12,9 miljoni suurusest Hollandi valijaskonnast kõigub ka praegu paari partei vahel ja umbes 10 protsenti ei oska endiselt öelda, kelle poolt nad plaanivad hääletada. Kahe seni olulisemaks rivaaliks peetud — majandusliberaalse VVD ja parempopulistliku PVV vahe on mõned protsendid. Viie-kuue protsendipunkti sisse mahuvad aga kokku viis parteid — VVD, PVV, Kirstlikud Demokraadid, Hollandi teine liberaalne partei D66, Roheline Vasakpartei. Seni kujundamata eelistusega valijate toetuse kandumine mõnele nendest parteidest võib teoreetiliselt võitjaks teha igaühe neist kuuest. Kokku soovivad oma esindusega Hollandi 150-liikmelisse parlamenti pääseda rekordilised 28 parteid, 1114 kandidaati.
Viimase hetke reaktsioonid
Eelmise aasta novembrist alates juhtis arvamusküsitlustes Koraani keelamist, mošeede sulgemist ja moslemi sisserändajatele piiride kinnipanemist lubava Wildersi partei PVV. Siis aga toimus muutus ja parempopulist Wilders langes oma parteiga arvamusuuringute edetabelites teiseks. Vestlesin hiljuti ühe Hollandi kohaliku poliitanalüütikuga, kes selgitas toda muutust Wildersi väga intensiivse ja nähtava toetusega USA president Trumpile, mis hollandlaste heakskiitu ei saanud.
Valimistulemuste puhul võib aga sageli olla ootamatuks, kuid oluliseks mõjutajaks mõni viimase nädala, viimase hetke sündmus ja sellele valijate hinnangul õige või vale, sobiv või sobimatu reageerimine. Eelmisel nädalavahetusel vallandus väga terav sõnasõda Türgi ja Hollandi vahel. Holland on saatnud riigist välja seal hoolimata võimude keelust Türgi presidendi volituste suurendamist toetaval üritusel osaleda proovinud Türgi ministri ning keelanud riiki siseneda teisel Türgi valitsuse liikmel, kes oli eelnevalt ähvardanud Hollandit karmide sanktsioonidega. Türgi on omalt poolt jõudnud nimetada hollandlasi faśistideks ja veel üheks, teiseks ja kolmandaks. Hollandi peaminister Rutte käitumine on selles pingetest laetud olukorras saanud sealses ühiskonnas üleüldise heakskiidu. Tema peamise vastase, populist Wildersi reaktsioon ja nõudmine, et mitte ainult Türgi minister, vaid kõik türklased tuleb Hollandist välja saata, ei ole kohapealsete inimeste sõnul talle poolehoidjaid juurde toonud. Kui seis on sedavõrd tasavägine, võib iga tviit, kommentaar või selle tegemata jätmine lõpuks määravaks kujuneda.
Miks Holland üldse oluline on?
Kas me peaks siin Euroopa osas üldse nii väga võtma muretseda, et mis seal tuulikute ja tulpidemaal nende valimiste tulemusel saab? Holland on tugev liitlane NATOs, kes on oma hävitajatega ka meie regiooni õhuruumi turvanud. Ka on suur vahe, kas Euroopa Liidu asutajaliiget Hollandit esindavad kriitilistel aegadel ühise laua taga populistlikud euroskeptikud või ELmeelsed jõud. Tõsi on muidugi, et isegi kui parempopulistid Hollandis võidavad, on ülejäänud poliitilised jõud seniste väljaütlemiste järgi nendega valitsuskoostöö välistanud. Kui tegu saab aga olema suurima parlamendiparteiga (praeguses Hollandi parlamendis on PVV suuruselt alles viies fraktsioon), siis nende mõju saab olema tuntav ka valitsusse mittekuuludes.
Hollandi uus parlament saab olema üsna fragmenteeritud, koalitsiooni moodustamine ei lähe sellises 6-7 suurema partei vahel suhteliselt võrdselt ja veel suure hulge väiksemate parteide vahel jaotuvas, väga rohkeparteilises parlamendis tõenäoliselt kõige lihtsamalt ja läbirääkimised võivad kujuneda pikaks.
Ükskõik aga, kas võitjaks saab Hollandis olema majandusliberaalist peaministripartei või paremäärmuslasest populistid — ei anna see kindlasti põhjust eeldada tulemuste sisuliselt automaatset laienemist järgmistele olulistele ja suurtele 2017. aasta valimistele Euroopas. Olgu Prantsusmaal. Saksamaal. Võimalik, et ka Itaalias. Trend võib saada pööratud, aga võitlus suuresti pooltõdede või lausvaledega opereeriva populismiga ei ole sellega kaugeltki peetud.
