Keit Pentus-Rosimannus: vabandust, aga Jüri Ratase valitsus on ju alasti
Juba üle aasta on Eesti avalikkus saanud osaleda igasugustes vasakpoolsetes eksperimentides ja “perestroika vaimus” peaaegu kriitikavabalt arutada igasuguste uitmõtete üle, mis aga valitsusele pähe on karanud. Alustades vanu autosid soosivast automaksust, vastutustundliku pensionisüsteemi lammutamisest, perekondi lahutavast tulude deklareerimisest, meie kõigi taskust tasutud “tasuta” üleriiklikust ühistranspordist ning lõpetades käskude-keeldudega inimeste isikliku toidusedeli kujundamisega.
Viimaks ometi ei ole valitsuses segamas ühtegi liberaali või mõnd teist kriitilisema vaatega õpetatud tarkpead, kes oma akadeemiliste argumentidega pidurdaksid äsjavallandunud väärtuslikku demokraatlikku debatti kõige võimalikkuse teemadel.
Muidugi elab Eesti rahvas üle igasuguse valitsuse. Ka selle. Aga järjest rohkem kostub kohtumistel ükskõik millises Eesti nurgas murelikke hääli, kes küsivad, kas kogu selle vasakpoolse eksperimendi õigekspööramine ikka on hiljem võimalik. Järjest rohkem on kosta neid, kes nagu Anderseni tuntud muinasjutus ütlevad lõpuks välja, et “kuningas on ju alasti”.
Peenhäälestuse aeg sai otsa, käes on jämedate vigade aeg
Eesti on oma valitsuste suhtes väga nõudlik. Me ei taha kunagi leppida sellega, et valitsus ajab meie kõigi raha eest taga valesid eesmärke. Vähe sellest, me ei taha mitte kunagi leppida sellega, et valitsus ajab taga õigeid eesmärke, aga kasutab selleks meie kõigi raha raisates ilmselgelt valesid vahendeid. Kõige vähem tahame, et meil oleks oma valitsuse pärast teiste ees lihtsalt häbi.
Keskerakonna valitsus tuli võimule õhinaga teha kõike täpselt vastupidi sellele, millega Eesti oli seni maailmas positiivselt eristunud ja tuntust võitnud. Eesti õnneks on valitsus suutnud sellest tagurpidi tegemise programmist teostada vaid “poole rehkendusest”. Aga juba nendegi õhinapõhiste sammude tagajärjed lähevad Eesti tuleviku vaatest võetuna päris kalliks maksma, eriti kui need ümber arvestada väärtuslikku kaotsi läinud aega.
Kõikide pikaajaliste probleemide puhul on selle kõrval liigutud lahendustest hoopis kaugemale. Tegelikke reforme, mis valmistaksid meid ette tulevikuks — rahvastiku vähenemiseks ja vananemiseks, üleilmseteks energia- ja keskkonnapingeteks, tehnoloogiliseks võidujooksuks — pole mingisuguseid.
Kiita tuleb, et viidi lõpule eelmise valitsuse haldusreform. Aga see on ka kõik, muid reforme pole mingeid.
Niinimetatud tervishoiureform pole reform. Raha tuim juurdetõstmine riigieelarvest haigekassa defitsiidi katteks ilma üldisi rahastus- ja jaotuspõhimõtteid ümber vaatamata pole reform, vaid veetorude lekke parandamine viimase kättejuhtunud näpuplaastriga.
Niinimetatud maksureform on lihtsalt üks poliitiline kompromisskäkk, mida tänaseks häbenevad võrdselt juba kõik valitsuserakonnad. Kõige vaesemad, kes tulu üldse ei teeni, ei võitnud sellest midagi. Edasipüüdlik keskklass on selge kaotaja. Kuna palgad tõusevad ja järjest rohkem inimesi jõuab tasemeni, mis karistab kõrgema maksuga, tuleb iga järgneva aastaga kaotajaid aina juurde.
Valitsuse kogu niinimetatud majanduse elavdamise poliitika sisuks on märku andva ülekuumenemise tingimustes paraku olnud üksnes “omade” häbitu erikohtlemine. Seda nii ühistranspordi, seakasvatuse kui ka regionaalsete investeeringute osas. Samahästi võiks neid samme nimetada Keskerakonna sponsorprogrammiks ja keskerakondlastest oleks aus õmmelda oma riigikogu esindusriietele ka nende ettevõtete logod, kelle huvides varjamatult tegutsetakse.
Täielikku põrumist aktsiiside ja eelarvetulude-kulude üldisel planeerimisel pole isegi enam mõtet mainida.
Kaotada astmed ja töötavate pensionäride karistamine, 500-eurone maksuvabastus kõigile
Keskerakonna valitsuse tänaseks korda saadetu ei saanud samas tulla kellelegi mingi üllatusena. Keskerakond on selle rohkem kui aasta jooksul teinud täiesti ausalt täpselt seda, mida nad on aastaid ette kuulutanud. Savisaare saatmine auesimehe diivanile ei muutnud mitte midagi tema partei ja võimutoolidel istuvate parteikaaslaste tegevusprogrammi tuuma osas.
Tänaseks on seda mõistnud ka suur osa Eesti inimesi, näitavad viimased uuringutulemused. Valitsuserakondade toetus on langenud kaugelt alla 50 protsendi, mõnel valitsuserakonnal ka alla 5 protsendi. Valitsuse juhtpartei toetus püsib kolmveerandi ulatuses vaid tänu venekeelsetele kaasmaalastele. Opositsiooniparteide Reformierakonna ja EKRE toetus on tõusnud.
Sellegipoolest on Keskerakond Reformierakonna peamine konkurent valimisvõidule ja viimastel nädalatel toetust kaotanud Keskerakonda ei maksa alahinnata. Nende võime oma valijaid mobiliseerida sõltub ühelt poolt kindlasti sellest, kui ladusaks kujuneb valimiste eel Ratase ja Toomi koostöö. Praegu paistab, et sujub. Aga sõltumata sellest, milliseks kujunevad tsentristide sisesuhted või kui palju nõukogude aja nostalgiat ja sotsialistlikku majanduspoliitikat Keskerakonna tulevane valimisdokument sisaldama hakkab, ootavad Eesti inimesed 2019. aasta märtsivalimistel selget ja tulevikku vaatavat alternatiivi.
Pole mõistlik kõiki ideid aasta enne valimisi laiali laotada, aga mõned asjad vajavad siiski kohe väljaütlemist. Esimesena tuleb teha kiire vigade parandus Keskerakonna valitsuse kõige suurematele prohmakatele. Tuleb kaotada edasipüüdlikkust pärssivad maksuastmed, taastada ühetaoline ja lihtne maksusüsteem ning võimaldada 500-eurost tulumaksuvaba miinimumi kõigile töötegijatele. Tuleb tühistada tööl käivate pensionäride karistamine kõrgema maksuga. Tuleb ära lõpetada headel aegadel eelarve tasakaaluga mängimine. Jätta välispoliitiline topeltmäng.
Nendegi muutuste jaoks ei piisa pelgast tuvastamisest, et uhkelt linna peal patseeriv kuningas on tegelikult alasti. Aasta jooksul seisab ees kõvasti ettevalmistavat tööd. Kõigil, kelle jaoks Eesti õigetele rööbastele tagasi aitamine oluline.
