Ametis olev valitsus on püsinud noateral ja pole suutnud põhimõttelisi Eesti arenguküsimusi isegi arutamisele võtta, veel vähem midagi otsustada. Tõsi, hea on seegi, et midagi pole veel lootusetult untsu keeratud, kuid võimulolijate puhul on seda kahtlane saavutuseks lugeda. Kardetavasti tulebki leppida, et enne järgmist kevadet midagi suurt ei muutu. Ent suuremate, Eesti edenemist puudutavate otsuste kõrval on väiksemaid, mis ei nõua mingeid erilisi jõupingutusi ega häältehulka. Ainult arukust ja pisut ettevõtmist. On rumalaid, ebamugavaid ja tervistkahjustavaid administratiivseid tavasid, millele on aeg lõpp teha. Üks selline väike, aga mitte tähtsuseta otsus on parasjagu päevakorral. Peatselt väljendab valitsus jälle oma suhtumist Maa liikumisse ümber Päikese. Usutavasti on valitsuses talveajalt suveajale üleminemise määruse ettevalmistamise rutiin juba käimas. Valitsus on viimastel aastatel nimelt arvanud, et alates teatud kuupäevast kevadel võiks Päike meie päeva tunnikese varem alustada, sügisel jälle vastupidi. Aga et Päikese ja Maa liikumisele on võimalik vähe mõju avaldada, on valitud lihtsam tee. Muuta Päikese ja Maa liikumise mõõtkava ja liigutada kellaosuteid. Näib, et asi ongi justkui korras – valitsus on teinud otsuse, astronoomia on saanud, mis tarvis ning inimesed liigutavad tunni võrra kellaosuteid.

Väliselt pole midagi märgata. Ühtviisi valge väljas juba. Inimesed on pisut vaevas. Tund aega varem üles tõusta pole kellelegi mugav. Õhtul aga uni korralduse peale varem ei tule. Hommikuti on laste äratamisega tegu. Väiksemad pirisevad, suuremad on uimased, täiskasvanud kõige selle juures lihtsalt õnnetud ja ei saa isegi aru, miks tuju parasjagu paha on. Segadusest toibumine võtab nädala. Vähe lohutab seejuures teadmine, et sügisel on vastupidi ja saab valitsuse armust tunnikese kauem magada.

Nädala jooksul juhtub nii sügisel kui ka kevadel sekeldusi kellaaegade ja ajaplaanidega. Tihti peab üle küsima, et mis kellast ikka täpselt jutt on ja kas rong või buss ikka sellel ajal väljub ning kas varem trükitud paberid kellaaegade muutmist arvestasid.

Mis argumendid on kellakeeramise poolt? Et niiviisi tehakse. Et hoiab elektrit kokku. Minnakse üle talveajalt suveajale ja sügisel jälle suveajalt talveajale. Nii meil kui ka mitmel pool mujal. Aga mitte kõikjal. Ja ajavad oma asja ära igal pool. Energia jäävuse seaduse järgi saab niisuguse nipiga elektrienergiat ainult inimeste energia arvelt kokku hoida. Väga kahtlane kokkuhoid. Ma ei ole nõus nendega, kes inimeste energiat elektrist odavamaks peavad.

Teine argument on, et naabermaades kellaaegu muudetakse, ja nendel, kes reisivad, on nii mugavam. Ka see pole tõsine. Las need keeravad oma kellaosuteid, kes reisivad. Miks seda kogu rahvas tegema peab. Pealegi on hulk maid, kus kellaaeg meie omast sootuks erinev on. Nii või teisiti peavad need, kes selliste maadega asju ajavad, sellega arvestama ning pole vahet, kui nad oma kella tunni asemel kahe võrra keerama peavad.

Kaks korda aastas tekitame me oma igapäevases elus asja ees teist taga kenakese segaduse. Täiskasvanud elavad seda kergemalt üle, lapsed vaevalisemalt. Kellaosutite keeramine talveajalt suveajale ja suveajalt talveajale on sulaselge mõttetus. On aeg sellisest liigkorraldamisest loobuda. Pange tähele – mitte midagi hirmsat ei juhtu. Ainult elu on pisut mugavam.

Õigupoolest on sellest üks või teine rääkinud juba mitu aastat, seni tulutult. Ma ei oska muud arvata, kui seda, et mõtte- või lihtsalt laiskusest, pole midagi juhtunud. Kui loobusime dekreediajast, oli mõni aasta ka ilma kellaaegadega sekeldamata ja elu kulges oma loomulikku rada. Kas nüüd oskab keegi seletada, et me hoiame kella keerates olulises koguses elektrit kokku? Kas keegi oskab kokku arvata, palju me kellakeeramise segaduse ja depressiooniga tegelikult kaotame? Kardan, et kasu pole silmatorkav. Pöördume parem tagasi terve mõistuse ja loomuliku elurütmi juurde.

Et valitsusele kindlust anda – luban, et Reformierakond valitsust selle otsuse tegemise järel ei ründa, vaid pigem kiidab. Arvan, et ka rahvas ei pahanda.