Kellavärgiga apelsin
Tervisi põrgust!
Tähistasime emakeelepäeva piduliku aktusega, kirjanikud lugesid oma loomingut. Kui pärast 1944. aastat öeldi, et eesti kirjandus õitseb paguluses, siis täna võib päris kindlalt väita, et kõige kaalukam osa eesti kirjandusest sünnib põrgus.
Ah, kui te oleksite vaid kuulnud Tammsaare ja Vilde uudisjutte, Liivi ja Underi värskeimat luulet! Suurima üllatuse aga valmistas vana Kreutzwald, kes pärast seda, kui ta blondi rootsi amatsooni Selma Lagerlöfiga kokku elama hakkas, on omandanud otsekui uue hingamise ja saanud valmis ülipõneva seiklusjutu „Kuidas Kalevipoeg metshane seljas üle Eesti lendas.” Ütle veel, et noor naine ei tee mehele head! Menu oli nii suur, et Kreutzwald tuli pärast minu käest häbelikult küsima, kas ta ei peaks mitte järgima president Ilvese üleskutset „Talendid koju!” ning minema tagasi maa peale, et ühineda Eesti kirjanike liiduga ja osaleda järgmisel romaanivõistlusel.
„Pigem mitte!” arvasin mina. „Las saavad ise hakkama, ei sobi surnul elava eest leiba ära süüa!”
Saksa mutid kilohinnaga
Mina olen emakeelt ikka kalliks pidanud, see sai alguse juba kodust. Kui ma sain viieaastaseks, viis isa mu lasteaeda, kus kasvatajaks oli Villem Reiman – kõva aatemees. Oli aasta 1913 ja Eesti Vabariik alles helesinine unistus. Leidus päris palju sääraseid alatuid inimesi, kes olid küll sünni poolest eestlased, aga oma keelt ei armastanud, vaid tegid kõik võimaliku, et saada sakslaseks. Rääkisid kodus valju häälega saksa keeles, aga et keegi neid emakeele hülgamises süüdistada ei saaks, oli välja nuputatud isevärki petuskeem. Iga soovija võis odava hinna eest tellida Saksamaalt ehtsa saksa vanaeide, keda siis seltskonnale oma lihase emana esitleti. Seega oli kõik juriidiliselt justkui korrektne – kui mõni aus inimene hakkas säherdusele kadakasakslasele etteheiteid tegema, osutas närukael voodis pikutava saksa vanamuti poole ja ütles:
„Aga vaadake ometi, härra, siin sängis lebab minu eakas saksa emake, seega ongi minu emakeeleks saksa keel! Jokk!”
Villem Reiman endale puru silma ajada ei lasknud. Igal hommikul rivistas ta meid, lapsi, üles, jõi koos meiega klaasi piima – ta oli marukarsklane! – ja ütles:
„Noh, poisid, lähme kadakaid püüdma!”
Marssisime sisse mõne kadakasakslase korterisse ja Reiman kärkis:
„Ise oled eestlane, aga räägid saksa keelt, närakas selline!”
Lontrus tahtis meile muidugi kohe oma saksa emakest näidata, aga Villem Reiman karjus:
„Selliseid vanaeitesid müüakse kilohinnaga! Lapsed, kas te teate, miks tikkudega mängida ei tohi?”
„Teame!” vastasime meie.
„Näidake, mis siis juhtub!”
Meie võtsime tikud välja, mängisime natuke – ja juba lõõmaski kadakasakslase toas kenake tulekahju! Nüüd tuli pärdikule küll eesti keel meelde! Hakkas nutma ja halastust paluma, otsis kapist välja Mulgi kuue ja Kihnu seeliku, tiris need endale selga, et aga karistusest pääseda... Aga meie koos Reimaniga istusime rahulikult ja jõime veel natuke piima. Kuni lõpuks Reiman ütles:
„Nojah, on aeg. Lapsed, kas te vastlavurri oskate teha?”
„Oskame ikka, onu Villu!” vastasime meie kooris.
„Mida selleks vaja on?”
„Konti!”
„Ausõna, ma räägin edaspidi ainult eesti keeles!” kisendas kadakas surmahirmus. „Ärge ainult vastlavurri tehke!!!!”
„Mis sul vastlavurri vastu on, juudas?” käratas Reiman. „See on vana eesti komme!”
Pärast lasime veel liugu ja läksime tagasi lasteaeda hernesuppi sööma. Pean Villem Reimanit oma õpetajaks.
