Venemaal on pojatapmise motiiv ajaloos olulisel kohal. Tsaaridest olevat sellega hakkama saanud Ivan Julm, väidetavalt suri üks tema poeg isa käest saadud vigastuste kätte, teise poja olevat lasknud ta aga hukata, nagu ka Peeter I tegi oma ainsa pojaga. Kaks kuud tagasi Kremli müüride all välja pursanud noorte venelaste viha kaukaaslaste vastu tõstsid orbiidile Moskva jalgpallifännid. Väidetavalt moodustasid just nemad põhiosa Maneeži väljakul ja selle ümbruses laamendanud noortest. Moskva vutifännide ja radikaalsete vene natsionalistide vahele võib julgelt võrdusmärgi tõmmata. Kui vaadata, millist rolli Kreml ja Vene jõustruktuurid on mänginud Moskva vutifännide ühenduste organiseerumisel, siis võib teatud mööndusega väita, et tegemist on poegade mässuga isa vastu.
Küsimus on, kas Kremlil on jõudu ja võimalusi oma mässavate poegade tapmiseks (ülekantud tähenduses loomulikult!). Õigem oleks rääkida vutifännidest kui Kremli kasulastest, sest Kreml nende ühendusi ei loonud, vaid võttis nad hiljem kontrolli alla. Vutifännide ühendused tekkisid Moskvas 1990-ndate algul, Nõukogude ajal ei lastud neil organiseeruda. Kümnendi lõpuks lõi Moskva miilitsavalitsus nendega tegemiseks eraldi osakonna. Kontrolli alla võttis Kreml fänniühendused 2000-ndate algul, kui võimul oli juba Vladimir Putin ning ideoloogiat hakkas Venemaal määrama Vladislav Surkov.
5000 dollarit aktsioonilt
Käis see väga lihtsalt. FSB ja miilits kogusid kõikide fänniühenduste liidrite kohta toimikud, nendest osa vastu algatati hirmutamiseks ka kriminaalasjad. Liidrid pandi valiku ette – kas hakkate meiega koostööd tegema või anname teid kohtu alla. Hästi organiseerunud ning füüsiliselt toimekaid vutifänne oli Kremlil vaja võitluseks kõik-võimaliku opositsiooni vastu. Avalikult ühendused muidugi Kremli teenistuses polnud. Algul tegutsesid nad „abilistena” Kremli esimesele suuremale noorteorganisatsioonile Iduštšie Vmeste (Koosminejad), hiljem Našidele (Meie). Turvasid nende üritusi ning aitasid vahendada raha nendele organisatsioonidele ja korraldada aktsioone. Peamiselt Moskva Spartaki, CSKA ja Dünamo fänniühenduste juhtide huvi oli selles, et Kreml maksis noorteliikumiste „abistamise” eest korralikult.
Ma ise tunnen ühte tollal kuulsa Spartaki fänniühenduse juhti, kes ajas selliste teenustega endale korraliku kapitali kokku. Usaldusväärne allikas rääkis mulle, millised rahad tollal liikusid: „Kui käidi mingeid opositsiooni üritusi „maha surumas” või limonovlasi (uusbolševikud) peksmas, siis liider teenis ühe sellise aktsiooni pealt 5000 – 10 000 dollarit kindlasti. Tavaliselt osales selles 40–50 meest, kellele maksti 100–200 dollarit, teist samapalju iga mehe pealt jättis liider endale.” Asja absurd oli selles, et osa vutifänne käis turvamas ametlikult antifašistlikku liikumist Naši nii, et endal olid riiete alla Saksa natsionaalsotsialistlikud ja/või Hitleri võimu sümbolite tätoveeringud. Uskudes, et ta hoiab ohtlikke vutifännide ühendusi kontrolli alla, unustas Kreml, et kümne aastaga kasvas üles uus vutifännidest natsionalistide põlvkond, kellele vanad liidrid pole enam mingid autoriteedid. Tihti nad pole isegi kuulnud neist.
Hea näide – vanad autoriteedid teatasid juba kaks päeva enne Maneeži väljaku vägivaldset miitingut, et ei osale seal ega soovita ka teistel minna, aga noored neid ei kuulanud. Need uued on väikesed autonoomsed grupid, mis on ise tekkinud sõpruskondade baasil ja geograafilisel põhimõttel – näiteks tehnikumi või siis üldhariduskooli baasil. Neil pole omavahel peaaegu mingeid sidemeid. Enamasti on need madala sotsiaalse staatusega kutid Moskva ümbruse linnadest või siis Moskva äärelinnade rajoonidest, kes sõidavad kesklinna lihtsalt kaukaaslastega kaklema. Moskva-suuruses linnas on nad täiesti kontrollimatud praeguse võimu jaoks. Seetõttu ei osata ka eriti ennustada, mis edasi saab. Kui Kreml midagi kiiresti nende aktiivsuse kanaliseerimiseks välja ei mõtle, siis kasutab keegi teine neid kindlasti ära. Neid kontrollimatuid noori radikaalseid vutifänne on Moskvas kindlasti kümnetes tuhandetes. Nende jaoks on juba ammu normaalne staadionitel Vene kõrgliiga mängude ajal skandeerida „Sieg heil!” ja „Venemaa venelastele!”, nüüd tegid nad seda Kremli müüride all. Küsimus on, mis nad järgmiseks ette võtavad.
