Kuid 2016. aasta veebruarist kaotas Innove struktuurireformi käigus enda koosseisu kuulunud keelekeskuse: selle ülesanded jaotati testide keskuse, õppekava- ja metoodikakeskuse ning osaliselt uuringute ja arenduskeskuse vahel.

Innove kodulehel olev töötajate ja juhtide kontaktandmete loetelu on muljetavaldavalt pikk. Samas, kui vaadata võõrkeelekompetentsi, hakkab silma see, et töötajad, kelle ametinimetuses kajastub seos võõrkeelega, on hajutatud mitme keskuse vahel.

Võõrkeelte kui valdkonna süsteemne arendus on tükeldatud ja nn suure pildi haaramine, seosed õppekava rakendamise, testimise, e-testimise jmt vahel jäävad pehmelt öeldes küsitavaks.

SA Innove koduleht väidab, et asutus on üld- ja kutsehariduse valdkonna ja hariduse tugiteenuste kompetentsikeskus ning Euroopa Liidu toetuste vahendaja. Paraku jääb häguseks, mida mõistetakse kompetentsikeskuse all.

Kui võrrelda omaaegse REKKiga, siis on SA Innove oma kompetentsi kõvasti koomale tõmmanud. Varem oli õpetajatel, samuti partneritel Eestist ja väljaspoolt, selge, kuhu võõrkeelealaste sisuliste teemadega pöörduda, nüüd enam mitte. Varem vastustas (võõr)keeleõppe kompleksse arendamise eest üks konkreetne üksus - keeleosakond.

Kui REKK liideti 2012. aastal Innovega, lubati, et „tavakodaniku jaoks ei muutu suurt midagi ja kõik kodanikega seotud tegevused – riigieksamid, eesti keele tasemeeksamid ja Eesti Vabariigi põhiseaduse tundmise eksamid – toimuvad ka Sihtasutuses Innove senise korra alusel” (toonase direktori Robert R. Lippini lubadus on seni leitav REKKi endisel kodulehel, www.ekk.edu.ee).

Innoves jätkas keeleosakond esimestel aastatel keelekeskuse nime all ja (võõr)keeleõppe valdkonda arendati suhteliselt kompaktselt edasi, kusjuures võõrkeeli vaadeldi kui tervikut nii laiemalt õppekava-arenduse ja selle rakendamise kui ka kitsamalt keeletestimise valdkonnas.

Innove erinevates töörühmades osalejana jäi mulje, et asutuste ühinemine kulges sujuvalt. Avalikkuse jaoks oli Innove tuntud hea organisatsioonikultuuriga asutusena, uhkust oma uue asutuse üle näisid tundvat ka töötajad.

Innove lubab oma arengukavas 2016-2020 muuhulgas: “Ühiskonna vajadusi ja õpilase individuaalsust arvestava õppe kättesaadavaks tegemiseks jätkame võõrkeele õppe ajakohastamist…”. Paraku on asutus kaotanud struktuurireformiga varasema keelekeskuse ja selle tagajärjel on asutusest lahkunud palju kompetentseid inimesi, kes seisid hea valdkonna kui terviku arengu eest.

Tõsi, personali on vahepeal juurde värvatud, kuid muutunud kompetentsinõuetega. Võõrkeelte-ülene juhtimine välishindamise suunal puudub aga üldse.

Seega tundub, et koostame ühe käega kõlavate pealkirjadega strateegiaid ja raporteid, samas teisega lahustame varem saavutatut pidevate reformidega (optimeerimise sildi all) ning alustame aina uuesti otsast peale.

Kus on meie riigis pädevus käsitleda võõrkeeli tervikuna? Kus asub kompetents? Kellel on laiem vaade? Kus analüüsitakse, uuritakse ning viiakse uuringutele toetudes seda valdkonda edasi?

Võib-olla peaks lohutuseks olema, et riik ei hooli just väga ka meie kauni emakeele arengust (vt Postimees, 4.10.16, T. Tender “Kas riik hülgab eesti keele arendamise?”) – saati siis veel muretseda võõrkeelte valdkonna arengu pärast. Ehk – las läheb nagu läheb, varsti räägime kõik Estinglishi ⃰ ja muret ei mingit?

⃰ eesti-inglise segakeel (stiilinäide „laikima, feilima, beebicenter“)

SA Innove hariduse agentuuri juhi Tanel Oppi kommnetaar loole:

„Tõepoolest toimusid Innove organisatsiooni struktuuris ja töökorralduses selle aasta veebruarist muudatused.

Muudatuste eesmärk oli sisemine töökorraldus ümber kujundada selliselt, et see toetaks organisatsiooni kujunemist üld- ja kutsehariduse valdkonna kompetentsikeskuseks kõigis ainetes ja kitsamates tegevusvaldkondades. Parima lahendusena nägime sarnaseid rolle ja kompetentse kandvate ametikohtade toomist terviklikeks struktuuriüksusteks (näiteks testimine või õppekavade arendamine ja rakendamine). Muudatus lõi eeldused senise töökorralduse tõhustamiseks ja konkreetsete ametikohtade profiillide täpsustamiseks.

Sõltumata läbiviidud muudatusest jäid kõik olulised võõrkeeltega seotud funktsioonid alles ja toimivad kõikide meie koostööpartnerite ja klientide jaoks endiselt.

Viimast kinnitab nii edukas lõppenud eksamiperiood kui ka fakt, et meie rahvusvaheliste võõrkeeleeksamite partnerid prantsuse, vene ja saksa keeles on Innovega koostöölepinguid pikendanud või pikendamas. See on meie jaoks oluline usaldusväärsuse märk ja tunnustus kolleegidele, kes valdkonda seni on Innoves arendanud.

Pöördumise autor alustab tõdemusega, et "Eesti Vabariik ajab oma keelepoliitikat läbi haridus- ja teadusministeeriumi ja kitsamalt selle juures tegutseva riikliku sihtasutuse Innove". Tõdemuses peitub ka vastus pöördumise kesksele küsimusele, et kus käsitletakse valdkonda tervikuna ja on laiem vaade ning kus analüüsitakse ja uuritakse ehk tehakse rakenduslikke tegevusi.

Poliitikakujundamise vastutus on valdkonnas ministeeriumil, antud juhul haridus- ja teadusministeeriumil. SA Innove on rakendusasutus ning kindlasti ei saa siinkohal valitsusasutuselt tema rolli üle võtta. Valdkonna arengusuundi näitavad Eesti võõrkeele strateegia jt dokumendid. Sellele tuginedes koordineerib ja juhib ministeeriumi keeleosakond paljude erinevate osapooltega võrgustikku, kus SA Innove on üheks osaliseks. Ülikoolid, teadusasutused, teised riigiasutused, vastavad ainevõrgustikud jne omavad kõik olulist osa selles, et üks väikerahvas hästi võõrkeeli oskaks.

Keelepoliitikat ei tee ja rakenda struktuuriüksuste ega ametikohtade nimetused. Seda teevad kompetentsed inimesed, kelle motivatsioon on kõrge ja kellel on võimalik kolleegidele samas (nt testimise) valdkonnas toetuda. Rääkimata organisatsiooni toest. SA Innove struktuuris ja töökorralduses tehtud muudatused nii keeletegevustes kui teistes valdkondades on suunatud just sisemise sünergia leidmisele. Usun, et heaks paralleeliks on siin ka nt ülikoolides viimastel aastatel olnud struktuurireformid, kus teemavaldkondi on ühendatud suurema sünergia saavutamiseks, kuid kindlasti ei ole loobutud senistest ambitsioonidest, sh ka võõrkeelte valdkonnas.

Mul on hea meel, et võõrkeelte valdkond ja laiemalt kogu keelepoliitika on aktuaalsed ning paljud soovivad siin kaasa rääkida ja aidata. Usun, et olulisuse küsimuses kahtlejaid ei ole. Keeleoskus, olgu siis eesti- või võõrkeele, on väikerahvale oluline. Avatud diskussioon selles osas, et mida uute tegevustena oleks asjakohane veel algatada, kuidas sisuliselt toetada eesmärkideni jõudmist keelepoliitikas, on kindlasti ainult tervitatav.“