KEN-MARTI VAHER: kes kaitseb riiki pügamise eest?
AS Merko otsustas seda teha, kuna solvus Urmas Reinsalu peale, kelle hinnangul sai riik pügada riigile kuuluva AS Eesti Posti tehtud otsuste.
Selle juhtumi puhul hämmastab kolm asja. Esiteks, kui valulikult suhtub üks äriettevõte väidetesse, mis puudutavad hinnanguid temaga tehingu sõlminud riigiettevõtte kohta.
Teiseks, sõnavabadust riivav ähvardus kohtuga omandas lisavärvingu advokaadi väitega, et riigikohtu pretsedendile tuginedes saaks lisaks esitada nõude ka rahvusringhäälingu ehk jutusaate vahendaja vastu.Sarnased vaidlused tegime läbi juba kurikuulsa Delfi-eelnõuga ja tundub, et arusaamad sõnavabaduse sisust ning olemusest on ikkagi muretekitavalt seinast-seina.
Ja kolmandaks, millal on oodata sarnaste nõuete kukkumist näiteks riigikontrolöri postkasti, kes igal aastal annab avalikkuses karme hinnanguid kümnete analoogsete juhtumite kohta. Või näiteks nõudeid Eesti Ekspressi vastu, kelle arvates sai riik maadevahetusskandaaliga pügada rohkem kui poole miljardi krooni eest.
Korruptsioonihõnguliste tehingutega on juba nii, et nende olemus on sügavalt varjatud. Kumbgi osapool on huvitatud asja saladuses hoidmisest, seega kuidas üldse neid avastada või avalikkuses käsitleda?
Demokraatias on siin kindel roll nii ajakirjandusel, valitsusel kui parlamendil. Kvaliteetmeedia peaks seisma hea selle eest, et tuua faktidele tuginedes ja neid omavahel seostades hämarad tehingud päevavalgele. Päris mitmed uurimised või kriminaalasjad on saanud alguse just ajakirjandusest. Paljud on jäänud ajalehtede veergudele, sest õiguslikus mõttes ei ole riik neid tõestada suutnud.
Valitsuse ülesandeks on astuda praktilisi samme, et muuta ühiskonda läbipaistvamaks ja luua kriminaalasutustele korruptsiooni avastamiseks vajalikud tingimused, eelkõige eraldades raha. Parlamendil on aga peale seadusandluse veelgi tähtsam roll – järelevalve valitsuse tegevuse ja maksumaksja raha kasutamise üle. Kes veel kui mitte parlamendi liikmed peaksid küsima, kas riik on ühe-või-teise tehinguga saanud pügada või mitte?
Kes veel peaks juhtima tähelepanu võimalikele kuritarvitustele seoses riigi varaga? Hõõruda siin poliitikule nina peale, et ta meenutab avalikkusele riigi varaga tehtud tehinguid (ja viitab seejuures ka ajakirjanduses avaldatule), on rohkem kui pentsik. Kes vähegi on aga nimetatud tehinguga kursis teab, et küsitavusi jäi õhku oluliselt rohkem kui vastuseid.
