KEN-MARTI VAHER: kuidas politsei tööd mõõta?
Emotsionaalselt võõristavaid näiteid võib tuua paljudest avaliku sektori valdkondadest. Näiteks kavandatakse liiklusohutust hukkunute ja vigastatute arvu järgi, AIDSi-vastast võitlust nakatanute arvu järgi, päästeameti tegevust tulekahjude järgi, kiirabi tegevust haigusjuhtumite järgi jne.
Kas keegi mõtleb selle juures, et vastutav asutus neid õnnetusi soovib ja plaani mittetäitmise ohus neid ise juurde hakkab tekitama?!? Hollandis, Soomes või Inglismaal ei saadaks isegi aru selliselt püstitatud küsimusest.
Arenenud demokraatiates kasutab riik maksumaksja raha säästlikult, eesmärgipäraselt ja tulemuslikult. Seega on mõõdetavate eesmärkide seadmine ja ressurside võimalikult täpne kavandamine euroopalikus õigusriigis ainumõeldav hoiak. Just selleks et oleks võimalik hinnata, kuidas valitsus või ametiasutused oma ülesannetega hakkama saavad. Seega tuleb ka kavandada vahendeid politsei, prokuratuuri ja teiste kriminaalasutuste jaoks.
Loomulikult on eesmärkide seadmise eelduseks asjatundlikkus ja terve mõistus. Näiteks võib narkopolitsei tegevust mõõta äravõetud narkokoguste, pokripistetud tänavakaubitsejate või hoopis tõendatud raskete narkokaubitsemise juhtumite järgi. On selge, et viimasena mainitu näitab kõige rohkem politsei võimekusest ja selle järgi saame ka hinnata, kui palju on politsei aidanud kaasa narkokuritegevuse vähendamisele.
Ka liikluspolitseile eesmärkide seadmisel ei saa need eesmärgid muutuda asjaks iseeneses. Nende nutikas seadmine aitaks kasutada alati nappivat ressurssi selliselt, et maksimaalsel määral vähendatakse inimkahjusid ja suurendataks liiklusohutust.
