Link kopeeritud!

KEN-MARTI VAHER: Puutumatute aeg Eestis hakkab läbi saama

 (113)

Kait­se­po­lit­sei ja pro­ku­ra­tuur suu­da­vad ju­ba as­tu­da vas­tu ka suur­kor­rupt­sioo­ni­le. Nii Nar­vas, Pär­nus kui ka Tal­lin­nas on päe­va­val­gel tip­pa­met­ni­ke kor­rupt­sioo­ni­juh­tu­mid, ühes koh­tuas­jas on süüdis­ta­ta­vaks par­la­men­di­lii­ge.


Suur­kor­rupt­sioon on Ees­tis üsna uus mõis­te, ku­na sel­le avas­ta­mi­ne sõltub rii­gi kor­ra­li­kust pa­nu­sest ja sel­le­ga puu­tu­vad kok­ku vä­he­sed. Mee­nub  kul­tus­film „Lõua­d”, kus ini­me­sed ei taht­nud pi­kalt us­ku­da jut­tu kisk­ja­haist, kuid kui see kord het­keks vee­pin­na­le tõusis, oli eh­ma­tus suur ja ar­va­mus­tes se­ga­dust pal­ju. Kor­rupt­sioon mõjub ra­ha­ko­ti kau­du peaae­gu iga­le ini­me­se­le, kui­gi ena­mik meist ei ole ku­na­gi maks­nud ega saa­nud altk­äe­mak­su. Iga mak­su­maks­ja mak­sab aga osa­ga oma mak­su­dest kin­ni ka kor­rupt­sioo­ni. Sest rii­gi­var­gus ei toi­mu mil­le­gi muu kui rii­gi va­ra ja rii­giee­lar­ve ar­vel. See­ga, mi­da roh­kem kor­rupt­sioo­ni, se­da roh­kem lä­heb ko­gu­ta­va­test mak­su­dest tühja ja rii­gi alus­ta­lad saa­vad kah­jus­ta­tud.

Suur­kor­rupt­sioon on or­ga­ni­see­ri­tud ja var­ja­tud ole­mu­se­ga. Skee­mid mõel­dak­se väl­ja eks­per­ti­de (ju­ris­tid, mak­sunõus­ta­jad, lo­bis­tid) abi­ga, seos­te var­ja­mi­seks hõlma­tak­se pi­ke­maid aja­va­he­mik­ke ja suurt ra­ha lii­gu­ta­tak­se osa­valt. Skee­mi­de ula­tust tea­vad vaid üksi­kud or­ga­ni­saa­to­rid, sest iga tead­ja suu­ren­dab va­he­lejää­mi­se oh­tu. Kor­rup­tant eri­neb ta­vak­ri­mi­naa­list, sest suu­dab pa­re­mi­ni hin­na­ta oma te­gu­de­ga kaas­ne­vaid ris­ke. See­ga on tal­le olu­li­ne, kas ta saab te­gut­se­da ka­ris­ta­ma­tult või on va­he­lejää­mi­se võima­lus suur ja ta­gajär­jed kar­mid. Vii­ma­ti öel­du pu­hul ta pi­gem loo­bub oma üri­tu­sest, mistõttu on rii­gi suut­lik­ku­sel kor­rupt­sioo­ni­ku­ri­te­gu­sid avas­ta­da suur väl­tiv mõju.

Kor­rupt­sioo­ni­ku­ri­teod on var­ja­tud, sest sel­lest ei jää ma­ha ohv­rit, kes pöör­duks oma õigus­te kait­seks po­lit­sei poo­le. Mõle­mad osa­poo­led on hu­vi­ta­tud te­gu­de peit­mi­sest. Enam­gi veel, suur­kor­rup­tan­ti­del on va­hen­deid, et aval­da­da sur­vet nii mee­dia­le, ava­lik­ku­se­le kui ka õigus­kait­seor­ga­ni­te­le.

Va­ras­ta­tak­se suu­ri sum­ma­sid, et siis ku­lu­ta­da osa saa­gist süütu­se tões­ta­mi­seks ja toi­me­pan­du sea­dus­ta­mi­seks. Sel­li­ne „p­ri­vi­lee­g” on vaid vä­hes­tel kri­mi­naa­li­del. Var­ja­tud ise­loo­mu ja ras­ke ra­ha­ga os­te­tud skee­mi­ta­mi­se tõttu näib suur­kor­rupt­sioo­ni koh­ta tõen­di­te ko­gu­mi­ne loo­tu­se­tu kunsttüki­na. Kuid kee­gi ei oo­ta­gi must­kuns­ti, vaid rii­gilt pii­sa­vat tä­he­le­pa­nu ja ra­ha kor­rupt­sioo­ni­vas­ta­ses­se võit­lus­se. Ning eel-kõige aju­sid, kes üle­ta­vad skee­mi­meist­ri­te nu­ti­ku­se ja ta­kis­ta­vad õigus­rik­ku­ja­tel puh­ta ja­la­ga pää­se­mast. Need ajud pea­vad tead­ma, mil­lis­te teh­ni­lis­te va­hen­di­te­ga tõen­deid ko­gu­da ja kui­das han­ki­da väär­tus­lik­ku in­fot var­guss­kee­mi si­se­rin­gist. Kor­rupt­sioo­niküti ame­ti­koht pro­ku­ra­tuu­ris ja po­lit­seis peab ole­ma üks hin­na­tu­maid ning täi­de­tud sä­ra­va­ma­te pea­de­ga. En­di­selt tu­leb suu­ren­da­da nii uu­ri­mis- kui ka süüdis­tus­res­surs­si, et skee­mi­ta­jaid oh­jel­da­da.

Ku­ri­kuul­sad maa­de­va­he­tus­te­hin­gud on il­me­kaim näi­de, mil­le kait­se­po­lit­sei ja pro­ku­ra­tuur on tõsi­selt et­te võtnud. Suur­kor­rupt­sioo­ni saab üld­ju­hul tões­ta­da reaa­la­jas ja näib, et maa­de­va­he­tuss­kan­daa­li­ga suut­sid kri­mi­naa­la­su­tu­sed ühte jal­ga käia. Eri­ne­valt Kei­la-Joa su­vi­las­kan­daa­list, kus koh­tukõlb­lik­ke tõen­deid oli ta­gantjä­re­le võima­tu han­ki­da. Või en­di­se Ka­le­vi ma­ja enam­pak­ku­mi­se­ta üüri­mi­sest si­se­mi­nis­tee­riu­mi­le. Viim­si või Kei­la en­dis­te val­la­juh­ti­de sah­ker­da­mi­ne üli­ma­gu­sa­te krun­ti­de­ga on siia­ni JOKK, sest aas­taid ei uu­ri­nud kor­rupt­sioo­ni oma­va­lit­sus­tes mit­te kee­gi.

Suuremad linnad luubi all


Loe veel

Kri­mi­naa­las­jad Nar­vas, Pär­nus ja nüüd Tal­lin­nas näi­ta­vad, et nii Ees­ti kui ka vä­lis­maa eks­per­ti­de ju­tud oma­va­lit­sus­te kor­rup­tiiv­su­sest on tõesed. Nar­va lin­na­vo­li­nik Alek­sandr Mois­se­je­vi „nii­ditõmba­mi­ses­t” on rää­gi­tud aas­taid. Va­he­le jäi too aga liht­la­ba­se ümb­ri­ku pak­ku­mi­se­ga, sest oli har­ju­nud oma puu­tu­ma­tu staa­tu­se­ga. Näib, et ka Pär­nus ja Tal­lin­nas on mõned tip­pa­met­ni­kud ar­va­nud sa­ma ja leid­nud en­da­le ker­gelt „män­gu­part­ne­rid” era­sek­to­rist.

Suur­lin­na­de kõige kor­rupt­sioo­nial­ti­mad vald­kon­nad on ehi­tus, teed ja pla­nee­ri­mis­te­ge­vus, sest seal pei­tu­vad suu­red ra­had ning ot­sus­te ja ku­lu­tus­te te­ge­mist on ras­ke kont­rol­li­da. Tal­lin­na prae­gust võimu häi­rib lä­bi­paist­vus aga se­davõrd, et rii­gi­koh­tus­se ot­sus­ta­ti kae­va­ta 2005. aas­tal ras­kelt saa­vu­ta­tud sea­du­se­muu­da­tus rii­gi­kont­rol­li õigu­se koh­ta kont­rol­li­da oma­va­lit­su­si. Kuid ole­ne­ma­ta ni­me­ta­tud juh­tu­mi­te lõppe­mi­sest an­nab riik tu­ge­vat sig­naa­li, et puu­tu­ma­tu­te aeg hak­kab Ees­tis lä­bi saa­ma.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare