Eesti avalikkusel pole olnud lihtne seedida teadmist, et mõned KGB-lased võeti 90-datel tööle ka Kaitsepolitseisse. Tegema tehnilist tööd, sest sel hetkel polnud seda kompetentsi võtta. Tänaseks ei ole probleem „KGB-lased KAPO-s“ enam aktuaalne. Kas oleks saanud ka varem ilma „nendeta“, on pigem spekulatsioon, mis kaugele ei aita.

Vastuluureasutuse otsuseid saab hinnata ikkagi arvestades kõiki asjaolusid, kuid neid teab avalikkus paratamatult vähe. Nii Veitman kui Puusepp lahkusid 2011. aastal, nende teabe hulk oli piiratud nii ajaliselt kui mahuliselt. Julgeolekuasutuse oluline töö põhimõte on teadmisvajadus, see tähendab, et infole saab ligi piiratud hulk inimesi, eriti tundlikule teabele veelgi väiksem hulk jne. Kõike püütakse hoida süsteemse ja mitmekordse kontrolli all. Kuid on selge, et kahju on nende riigireetmistega vaieldamatult tekitatud.

Nn Puusepa juhtum näitab ilmekalt, et Eesti on ikka selgelt Venemaa huviväljas. Sellist infosõja rünnakut ei tehta juhuslikult ega uisapäisa. Kättemaks mitmete KAPO edukate operatsioonide eest oli ilmne ning seda õhkus tervest saatest Puusepaga. Ja võib eeldada, et järg ei jää tulemata. Nii kaua, kui peab Venemaal vastu Putin-režiim, ta oma KGB käekirja ei muuda. Kaitsepolitseis aga KGB varjud ei kummita.