Kersti Kaljulaid: Kõrgema võimu kandja saab olla rahvas, kes tunneb – tema juhid on tema teenistuses
Austatud härra president,
Riigikogu ja Vabariigi valitsuse liikmed,
Ekstsellentsid,
mu daamid ja härrad,
head Eesti inimesed.
25 aastat tagasi taastati siinsamas saalis Eesti Vabariik. Meil on nüüd riik, mis on 21. sajandi demokraatlik riik. Selles on kõigi Eesti inimeste panust hoolimata sellest, milline on nende elukoht, eluala või elujärg.
Täna sünnivad juba lapsed, kelle jaoks okupatsioon on vanavanemate mälestustes. Vaba Eesti lapselapsed. Ma mõtlen täna neile lastele – ja omakorda - nende - laste lastele. Kui vähe on tegelikult neid lapsi. Vähem kui viieteistkümnes tuhandes Eesti kodus nohiseb võrevoodis imik. Ümmarguselt sada tuhat on koolieelikuid, kes hommikuti vanematele kaissu poevad. Maailmas on sadu miljoneid. Meie vastutus on need sada tuhat ja nende vanemad õed-vennad. Lapse siiras usk kogu maailma headusse kaob kasvades paratamatult. Meie asi on hoida laste usku Eestisse, iseendasse ja tulevikku.
Kõik siin saalis viibijad on ühes või teises sõnastuses andnud vande jääda ustavaks meie põhiseaduslikule korrale. See tähendab tunnistamist, et ühised väärtused on kõrgemad igapäevasest vaidlemisest ja omakasust. Meie oma tegevusega loome raamid sellele, mida tähendavad Eestis vabadus, õiglus ja õigus. Meie ja ainult meie saame hoida lisaks võimude lahususele ka nende tasakaalu. Meie hoiakutest, suhtumisest ja tegevusest sõltub, kas rahvas tunneb ennast kõrgeima võimu kandjana. Meie määrame, kas kasvavad põlvkonnad usuvad Eestisse ja iseendasse.
Daamid ja härrad, siin teie ees seistes tahan tunnustada kõiki oma eelkäijaid, sest nad on igaüks olnud suur omas ajas. Lennart Meri Eestit Läände viies, Arnold Rüütel Euroopat inimesteni tuues ja Toomas Hendrik Ilves Eestit küberilma saates.
Tänases ülikeerulises ja infotihedusest väikeseks jäänud maailmas on meil Eesti, mis on üheaegselt nii stabiilne kui pidevas muutumises ja uute sihtide otsingus. Meil on hariduse usku ühiskond, kus koolilapsed teevad pea kogu maailma eakaaslastele silmad ette. Meil on tervishoid, kus võime küll teinekord ühe või teise asja üle nuriseda, kuid keskmine eeldatav eluiga on ühtlaselt kasvanud. Meil on meie kultuur, see ainult meile omane, mis seob meid lillesidemega. Meil on meie keel, mis laulu tuules võib taevasse tõustes üles igavikku omale otsida. Meil on ühiskond, kus mitmepalgelised kogukonnad on üha tähtsamad. Erinevate huvide ja eesmärkidega inimesed panustavad üheskoos ja ise sellesse, et nende unistused täituksid.
Selline ongi Eesti, mida me tahtsime. 25 aastat tagasi laulsime koos Eesti vabaks. Algusaastate raskus pani igaüht üksinda rabama. Nüüd oleme ringiga tagasi. Meil on kodanikuühiskond Eesti, mida me edendame koos. Meie igapäevased ootused ei ole muidugi enam nii lihtsad ega selged. Iseseisvus ei ole enam eesmärk, vaid lihtsalt eeldus. Avatud maailm ei ole enam unistus, vaid lihtsalt võimalus. Sellepärast toimetamegi nüüd kogukondadena, asumiseltsidena, laulukooridena, koolide hoolekogudena. Me teeme koos enda elu paremaks ja kõik kokku edendame Eestit. Igaüks loob endale sellist Eestit, nagu tema tahab. Kokku saame meie kõikide riigi.
Head kuulajad! Kahjuks ei tähenda see, et Eesti olukord oleks muretu ning võiksime keskenduda saavutatu hoidmisele. Vabadusse sündinule on meie väikese riigi iseolemine, turvalisus ja vabadused iseenesestmõistetavad. Need ei ole seda. Iga aed kasvab rohtu, kui seda ei hoolda ega hoia. Meie rahvastik vananeb ja väheneb. Inimeste elujärje sõltuvus sellest, kui kaugel nad elavad Tallinnast või Tartust, on muretvalmistavalt suur. Me oleme tipus edetabelites, kus parem oleks olla viimaste hulgas, kajastagu need palgalõhet, vabasurmasid või ärajoodud alkoholi hulka. Meie naabruses toimuvad protsessid, mis teevad pehmelt öeldes murelikuks.
Me ei saa valida seda ajastut ega seda maailma, kus me elame. Kuid meil on valida, kuidas suhtume ümbritsevasse ja ümbritsejaisse. Kas näeme neis kaasteelisi ühise asja ajamisel või konkurente erahuvide edendamisel? Kui näeme konkurente, siis paratamatult hakkame otsima vigu ja kaotame võime näha head. Sellest ei ole kasu, kui tunneme viimase pisiasjani igaühe nõrku külgi. Niimoodi hävitame enesekindlust.
Endasse uskumine on arengu ja edu eeldus ja oluline alus. Need väikesed lapsed, kellele mina siin seistes täna mõtlen – nemad on enesekindlad. Neis on tohutult usku meisse, aga sama tohutult usku iseendisse. Enesekindlad inimesed ehitavad ettevõtteid, kasvatavad rõõmsaid lapsi lapsevanema või õpetaja rollis, võistlevad teadusgrantide nimel, loovad ja hoiavad kultuuri ja toovad medaleid spordivõistlustelt.
Inimesed, kes pelgavad, et keegi – kodus, koolis, ajalehes – osutab mõnuga nende nõrkustele, ei vii meie elu edasi. Täiuslikke pole, eksimatuid pole, aga tegelikult pole ka neid, kellel üldse tugevaid külgi pole. Inimesed, kes teavad, et iga eksimuse eest ootab neid avalik häbipost, kaotavad otsustusjulguse. Eestit saab arendada vaid üksteist toetades. Põhiseadus ei ole pelk juriidiline paragrahvide kogum. Põhiseadus annab meile väärtused, millest juhinduda. Kes jagavad neid väärtusi, on täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Isegi siis, kui nad mingil moel meist erinevad või me ise mõnes kontekstis teisiti käituksime. Hoiame oma väärtusi!
Eesti ei saanud rikkaks eelmisel sajandil, mil rikkaks saamine nõudis palju loodusvarasid ja millega kaasnes oluline keskkonnakahju. Õnneks on meil see võimalus nüüd, mil jõukus ja heaolu tulevad haridusest ja ettevõtlusjulgusest. Enesekindlusele lisaks peame oma lastele andma hariduse. See on nende kõige tähtsam tööriist, millega nemad saavad ehitada oma lastele tuleviku.
Juba Henry Ford tõdes, et tööandja mitte ei maksa palka, vaid vahendab palka. Palga maksab toode ja tänapäeval üha enam teenus. Mis saab üldse olla Eesti toode või teenus, mis arvestab siinseid olusid ja võimalusi ning võimaldab rahvusvaheliselt läbi lüüa? See pole mitte üks suur Nokia, vaid palju tegija oskustest ja unistustest sõltuvaid tooteid ja teenuseid. Neid saab luua ainult targa tööga ja see on ettevõtjate vabadus ning vastutus. Riigi vastutus on haridus. Ja ettevõtmise lihtsus ning vabadus.
Demokraatliku riigi president ei saa ise luua enesekindlust toetavat, õiglast ja hoidvat keskkonda. President saab olla nõudlik sõnastaja, et meie lastele ja lastelastele – ja nende lastele – olulised teemad oleksid pidevalt päevakorral. Presidendi vastutus on laste ja lastelaste Eesti. Enesekindlate, haritud ja tervete inimeste Eesti. Paratamatult järeldub sellest, et president peab olema seal, kus on raske. President peab toetama oma sõna jõu ja ameti väärikusega neid, kes võivad muidu kõrvale jääda. Presidendi töö on meenutada, et eetiline riik peab pakkuma tugevatele võimalusi ja olema nõrkadele toeks.
Eetiline riik annab inimestele enesekindluse ja muutub seeläbi ka ise tugevamaks. See ongi riik, mis on rahva oma. Kõrgema võimu kandja saab olla rahvas, kes tunneb – tema juhid on tema teenistuses. 21. sajandi juht loob keskkonna ja eeldused. 21. sajandi juht ei käsi ega keela. 21. sajandi juht innustab tegudele ja tunnustab tulemust. 21. sajandil on edukad need riigid, kes ei unusta tulevikku. Riigid, kes peavad meeles ja seavad pikaajalisi eesmärke.
Meie ajastul, mil hommik arvab end olevat õhtust targem vaid selle tõttu, et kõik eilne on juba unustatud, on see raskem kui iial varem. Kuid see on meie töö, kes me täna siin saalis oleme. Meie laste ja lastelaste enesekindlus ja tegutsemisjulgus. Nende haridus. Nende tervis. Meie vanemate tervis ja heaolu. Meie hoolitsus oma vanemate eest, mis näitab täna meie lastele, kuidas suureks saades hoolitseda meie eest. Meie siin saalis peame julgustama unistama ning toetama unistuste täitumist. Unistuste purunedes ka tükid üles korjama. Olema toeks, kui tunneli lõpus on valgust vähe või enam ei olegi.
Usun ja loodan, et viie aasta pärast on Eestis tänasest rohkem mõistmist ja vähem hukkamõistu. Rohkem abistamist ja vähem häbistamist. Rohkem julgust ja vähem hirme.
Franklin Delano Roosevelt ütles 1933. aastal oma kuulsa lause "Ainus, mida karta, on hirm ise". See lause on mind saatnud pea 20 aastat. Ajast, mil selle Washingtonis Roosevelti monumendilt leidsin. Roosevelt lausus nii oma ametisse astumise kõnes. Oli majanduskriis. Ta lisas veel – on hea, et Ameerika ühiskonna probleemid on peamiselt majanduslikud. Eesti probleemid ei ole mitte kunagi ainult majanduslikud. Ka Roosevelti aegse Ameerika omad ei olnud ja küllap ta seda teadis, kuigi tol hetkel välja ei öelnud. Meie tugevus on see, et meie oleme väga otsekohesed. Meie ütleme selgelt, et meie suurim probleem ei ole kunagi majandus. Meie suurim probleem on alati julgeolek. Jah, meil on meie liitlased, kellega jagame ühiseid väärtusi ja kes on aidanud muuta Eesti omariikluse tugevamaks kui see on iial enne ajaloos olnud. Hoiame oma liitlasi ja kuulame ka nende muresid!
Kuid ärme kunagi unusta, et vastutus omariikluse hoidmise eest algab alati meist endist. Meil endal peab olema enesekindlust ja usku, et suudame alati, iga päev, hoida Eesti riiki.
Ka Eesti julgeoleku kõige tähtsam võti peitub suuresti kodanikuühiskonnas: vabas, enesekindlas, mõttekaaslastega kokkuhoidvas ja koostööd tegevas Eesti inimeses. Kaitseliidu osatähtsus meie riigikaitse alusdokumentides on märgatavalt tõusnud. Seegi on kodanikeühiskonna arengu märk.
Daamid ja härrad! Selles saalis siin täna on koostöövaimu. Sellest saalist väljaspool on koostöövaimu veel palju rohkem. Me räägime viimasel ajal liiga vähe enesestmõistetavatest asjadest – meie unistustest paremast Eestist. Lapselaste Eestist ja nende laste Eestist.
Aeg tiksub omasoodu ja eks tulevik tuleb tõepoolest kätte ka siis, kui me sellel iga päev ei mõtle. Kuid tänased head ja julged otsused tagavad, et tulevik on palju suurema tõenäosusega selline, mis hoiab alles meid hällidest vaatava lootuse. Põlvest põlve, just nii, nagu põhiseaduses kirjas.
Hoiame Eestit!
