Kersti Kaljulaid – meie lootuste president
Ükskõik kui karismaatiline või tark meie uus president Kersti Kaljulaid ka ei ole, ei lahenda ega ka tekita Eesti president ühtegi riiklikku probleemi.
Ehkki teda kahtlustati põgenikevoolu maalelubamises ja Rail Balticu rabadest rammimises ennaktempos, pole tänaseks midagi sellist juhtunud. Veel.
Ühest inimesest ei olene kuigi palju isegi siis, kui ta on Esimene. Samas võib Presidendi aususest ja lausa küberneetiliseks nimetatud tarkusest tulenev sümboolne kasu vähemalt seekord olla nii suur, et puhastab presidendi-institutsiooni hea nime ning annab meile jõudu üheskoos oma muresid lahendada. President Kersti, palun vältige neid karisid, mis kahjuks presidendi-institutsiooni usaldusväärsusele oma kriimu on jätnud.
Küll aga võin öelda, et olen aastaid tänasesse presidendisse suhtunud soojade ja lugupidavate eelarvamuste pinnalt, mille ta mõistagi ise on tekitanud.
Lapsed on tulevik
„Ära usu sammastesse, investeeri lastesse!” - see soovitus jäi minus tagasi kajama ajast, kui esmakordselt kuulsin president Kersti Kaljulaidi raadios. Aasta oli 2009, majanduslanguse aeg. Olles Euroopa Kontrollikoja liige, rääkis Kersti toona, et laste saamine on kindel investeering tulevikku. Ta rääkis sellest inimesena inimese keeles. Üks eelarvamusi loov fakt on, et president ise on nelja lapse ema.
2012. aastal ilmus esimene maailma õnnelikkuse raport, Eesti on käesoleva aasta arvestuses selles raportis 157 riigi hulgas väärikal 72. kohal. Kui nii-ja-naa-väärtusega eelarvamus leiab, et lapsed segavad karjääri kui õnne kriteeriumit, siis sellest uuringust selgus, et õnnelikus on seotud laste arvuga. Seega on meie president keskmisest õnnelikum inimene, õnnelikumad on aga enesekindlamad. On põhjust loota, et kui saadakse hakkama oma pere ja lastega, siis suudetakse seda õnne printsiipi rakendada ka riigipeana.
Presidendiameti muutused tulevikuks
Kersti Kaljulaidi presidendiks valimine oli parlamentaarses kultuuris harvaesinev konsensuslik kaasus, mis omakorda kinnitas, et avalik debatt presidendi-institutsiooni suhtes on vajalik ja aeg põhiseaduse kaasajastamiseks on käes.
Kõigepealt tuleks selgeks rääkida presidendi vajadus, siis tema roll, seejärel valimiskord ja lõpuks rajada residents.
On õige aeg mõelda ja kuulda võtta sedagi, kas meil on üldse presidenti vaja ning kui, siis millist ja kuidas valitud presidenti Eesti rahvas tahab.
Mis on tähtis, kas olla maailmas respekteeritud väikeriigi juht või oma rahva moraalne kompass?
Ilmselt määrab selle ajastule vastav inimene. President Meri oli kaalukas persoon, kes rajas tee selleks, et Eesti leiaks taas koha maailma riikide peres. President Rüütel selgitas kodu-Eestis, kui tähtis on Euroopaga liitumine. President Ilves rääkis Eesti suureks maailmas, saades võõrastele omaks, aga jäädes omadele kahjuks võõraks.
Sooviks, et uus president võtaks käsile esialgu kasvõi ühe riigile olulise fundamentaalse asja ja viiks selle diskusiooni juhtides ka läbi. Näiteks presidendi valimise kord. Kuna riigikogu selles kõiges usaldada ei saa, pole temast ka presidendi-valimiskorra muutjat.
Politoloog Rein Taagepera: „Valimisreegel olgu lihtne, kas ainult riigikogu või ainult valimiskogu, viimases voorus lihthäälteenamus, võrdse tulemuse põhjal visake kulli-kirja.”
On ka võimalus, et kui president ei selgu riigikogus, tuleb kokku valimiskogu – kui ka seal ei õnnestu, valib rahvas kahe valimiskogus enim hääli saanud kandidaadi vahel. Selle mõtte „miinus” on see, et mitme organi puhul läheb asi keeruliseks.
Küsime rahvalt!
Küsiks hoopis tädi Maalilt ja akadeemik Jürilt, mida arvavad nemad, konsulteeriks kodanikkonnaga rahvaküsitluse vormis: kas presidendi-institutsioon Eestis on üldse vajalik ning kas presidendi peaks valima rahvas.
Presidendi vajalikkusest on ju rääkinud Igor Gräzin ja Indrek Tarand. Ükskõik, tegid nad seda tähelepanu võitmiseks või lihtsalt edevusest, aga nüüd tuleks rahvale anda sõna referendumi näol ja vastavalt rahva tahtele muuta kiirkorras põhiseadust, et vältida poliittehnoloogide „tagatoa kokkuleppeid.”
Viivitada ei saa, need protsessid võtavad aega, alustada tuleb kohe. Küsime rahvalt, kas „õukondlikud kokkusaamised ja esileeditsemine” on vajalik, kas Eesti riik suudab „minimonarhiat” mängida?
Presidendi põhiseaduslikke kohustusi ja õigusi näib olevat liiga vähe. Ikka ja jälle kuuleb, et rahvas ei saa aru parlamentaarse riigi riigipea vähestest volitustest.
Ärakaotamine on ehmatav, aga juba aastal 2003 teatas Siim Kallas oma erakonna üldkogul: „Keskseks aruteluteemaks võiks olla presidendi ja peaministri ametikoha ühendamine ja vastavalt valitsusjuhi otsevalimine. Kui tahame tõsiseid väljakutseid, peamegi omama tugevat valitsust. Demokraatia ei saa olla laialivalguv jututuba.” Prohvetlikud sõnad!
On alusetu väita, et rahvas ei ole pädev
Kuidas saab rahvas valida? Näiteks otsevalimiste teel või kandidaate paremusjärjestusse seades, aga ka läbi selle, et valib enda esindajad valimiskokku.
Otsevalimisega kaasneb küsimus, kui palju muuta presidendi funktsioone. Kaasneb ka populismioht ning konflikt, sest president ei saa lahendada siseriiklikke küsimusi. Põhiseadust muutes võib presidendi funktsioone kärpida (tehti Soomes).
Ka haldusreform tõukab tagant vajadust presidendi valimise korda muuta, sest tulevikus jääb omavalitsusi vähemaks ja parteide kontroll nende üle suureneb, seega peab presidendi-institutsioon tasakaalustama ühiskonna süvenevat politiseeritust.
Kui presidendi-institutsioon jääb, siis edaspidi üks 7-aastane ametiaeg ja ilma eluaegse pensionita. Kui aastast 2020 kaovad kõik eripensionid, võiks ju kõik võrdsed olla selleski osas. Seevastu võiks suurendada tunduvalt presidendi palka ja abikaasa toetusi, mida makstakse ametisoleku ajal. Üle vaadata võiks ka presidendi pere hüved pärast ametiaja lõppu.
Uue poliitkultuuri ootel
President Kersti Kaljulaidilt ootaks riigi siseelu tajumist, praegu vaevlevad teatavasti kaks suurerakonda sisevastuoludes – ilmselt vajavad presidendi abi ja sekkumist. On tekkinud veelõhe, mis viib kedagi ja toob midagi.
Väga loodaks, et president Kaljulaid suudab seista parteilistest huvidest kõrgemal, et ta inimlikust ja eetilisest seisukohast juba immuunseks muutunud poliitikuid oma terava ja puhta pilguga läbi näeks, see tooks kaasa uue poliitkultuuri. Ei ole lihtne parteilist eliiti noomida nii, et oma autoriteet säiliks ja vastu näppe ei saaks. Paned peaministri punastama – ja partokraatide ühisrinne murrab su. Nii ei tohiks enam olla!
Soovin, et meie uus lootus Kersti Kaljulaid oleks hea president demokraatliku elukorralduse tasakaalu võrrandis. Siis ei liideta-lahutata suvalisel moel ka pagulasi siia ega raudteid sinna.
