Kes tahaks olla vägistatud? Ohvri süüdistamine on liiga levinud

Seksuaalvägivalla ohvriks sattumise tunnistamine ei tohi olla tabu. Tabu peab olema seksuaalvägivalla toimepanek.

Kadri Ibruse artikkel noorest tüdrukust, kes langes seksuaalvägivalla ohvriks, kuid jäi kohtus ise süüdi („Kohus otsustas: 12-aastast tüdrukut rünnanud viis poissi ei tahtnud vägistada, vaid õppetundi anda”, EPL 12.3), on ehe näide sellest, mida peab seksuaalvägivalla ohver Eestis läbi elama. See, kas seksuaalakt reaalselt toimus või mitte ja milline oli selle eesmärk, ei muuda sugugi tõsiasja, et aset leidis seksuaalvägivald. 12-aastase tüdruku süüdistamine tähelepanu saamiseks valeütluste andmises näitab suhtumist seksuaalvägivalla ohvritesse ja seletab ka seda, miks nad otsivad Eestis võrreldes teiste Euroopaga riikidega harvem abi. Abi saamise asemel sai ta hoopis mitmekordse psühhotrauma.

Maailma terviseorganisatsiooni definitsiooni järgi on seksuaalvägivald igasugune seksuaalvahekord või seksuaalvahekorda astumise katse, soovimatud seksuaalse alatooniga märkused, lähenemiskatsed või muud teod, mille teine isik paneb sõltumata oma suhtest ohvriga toime sunni abiga mis tahes kohas, sh kodus või tööl. Euroopas on alates 15. eluaastast seksuaalvägivalda kogenud iga kümnes naine ja 7% on kogenud seda lähisuhtes (toimepanija on olnud praegune või endine partner). Kuigi seksuaalvägivalda kogevad ka mehed, on valdava osa vägivallajuhtude puhul ohvriks naine ja toimepanijaks mees.