1) Lähtudes loogikast, et valimistel kogutud hääled on poliitiku kõige tugevam kapital, siis peaks erakonna uus juht olema Euroopa Parlamendi liige Yana Toom. Ta kogus valimistel oma ringkonnas 33,2 protsenti häältest ja oli 11 574 häälega selgelt pärast Savisaart partei populaarsuselt teine poliitik. Kas aga ta maine on ka erakonna sees sama hea ja kas see aitaks Keskerakonnal valitsusse saada - see on juba küsitavam. Toom ise on seni välistanud soovi parteid juhtida, sest ei näinud selleks põhjust ega ka tundnud endas ka ambitsiooni. Aga siis oli olukord ka sootuks teine.

2) Mihhail Kõlvart - tegi samuti valimistel suurepärase tulemuse, aga teda ei kujuta partei juhina vist keegi ette. Ja vaevalt tal endal ka seda soovi on.

3) Kadri Simson - tegi valimistel hea tulemuse ja arvestades protsentuaalselt ringkonnast kogutud hääli, seljatas ka oma n-ö nähtamatu konkurendi Jüri Ratase, kes oli küll Eesti kõige tihedama konkurentsiga piirkonnas Harju- ja Raplamaal. Ratas on pakkunud Simsonit peaministrikandidaadiks, Kadri on juhtinud aastaid parlamendifraktsiooni ja on ohverdanud poliitika nimel oma eraelu. Võimalik, et Kadri käes on ajalooline võimalus saada kasvõi ajutiselt partei etteotsa.

4) Jüri Ratas - seni kõige selgemalt soovinud parteijuhi kohta ja kõige teravamalt vastandunud senise juhtimisstiiliga. Samas on ta viimase aasta käitumine "jään-ei jää erakonda" pisendanud ta positsiooni erakonna sees. Samas Ratase, nagu ka Simsoniga, avaneks Keskerakonnal täiesti uus ajajärk ja nende võimalused valitsusse saada kasvaks momentaalselt.

5) Otsitakse kompromisskandidaat, kes rahuldaks nii eesti- kui venekeelse valijaskonna huve. Õrnad võimalused on selleks nii Enn Eesmaal kui Kalle Klandorfil, kuid mõlema mehe marssalikepp on selle koha jaoks natuke nõrk. Kõne alla võib tulla ka Mailis Reps, kel olemas toetajaskond erakonnas ja ühiskonnas, aga siis peab Simsoni ja Ratase vastu olema liiga palju argumente, et endine haridusminister Reps püünele pääseks.

Aga hetkel on selge, et kõik ootavad Savisaare tervenemist ja võimu ümbermängimine on pigem paratamatu kohustus kui kellegi soov paleepööre korraldada.