Keskerakond küsib: kas Reformierakond võib president Ilvesele kindel olla?
Viimasel paaril päeval on Eesti poliitikas tekitanud tuliseid diskussioone Reformierakonnas toimuv ning eelkõige nende grand old man Siim Kallase plaan tulla tagasi Eesti poliitikasse.
Viimasel paaril päeval on Eesti poliitikas tekitanud tuliseid diskussioone Reformierakonnas toimuv ning eelkõige nende grand old man’i Siim Kallase plaan tulla tagasi Eesti poliitikasse. See, et Andrus Ansipi perspektiiv on üle võtta Kallase eurovoliniku koht Brüsselis, ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena. Küll on aga poliitilised ringkonnad hakanud kihama stsenaariumi peale, mis vahetaks kahe mehe positsioonid ning annaks valitsuse juhtimise volitused taaskord Siim Kallasele.
Selline asjade käik tekitab loomulikult mitmeid küsimusi ning spekulatsioone. Paljud inimesed olid võrdlemisi imestunud olukorra üle kui meedia vahendusel justkui antakse rahvale ka teada, et nüüd on Reformierakond otsustanud saata Ansipi Brüsselisse ja tuua Kallase Eestisse peaministriks. Väga tabavalt kirjeldas olukorda Andres Herkel, kes kirjutas oma ajaveebis, kuidas talle meenutab see olukord Putini-Medvedevi pidulikku rollivahetust. See on aga loo vormiline külg.
Palju huvitavamaks tõotab aga kujuneda see, kuidas Reformierakond plaanib Ansipi-Kallase kohtade vahetuse küsimuse sisuliselt lahendada. Tõenäoliselt on oravapartei suutnud koalitsioonipartneri IRLi saada uuesti oma kontrolli alla, et nad enam eurovoliniku kohale ei pretendeeriks. Seega pole voliniku nimetamine kuigi keeruline. Kuidas saab aga ametisse uus peaminister – kelleks võiks Reformierakonna (ja Ansipi) nägemuses olla Siim Kallas.
Meie Põhiseaduse paragrahv 89 paneb Vabariigi Presidendile kohustuse määrata peaministrikandidaat neljateistkümne päeva jooksul alates valitsuse tagasiastumisest. Kus on aga Reformierakonna garantii, et president Ilves selle ettepaneku just Reformierakonnale ja Siim Kallasele teeb? Reformierakond võitis küll 2011. aasta Riigikogu valimised, kuid seda Andrus Ansipi, mitte Siim Kallase juhtimisel. Antud asjaolule on viidanud juba ka mitmed ajakirjanikud, nentides et valijad pole Kallasele mandaati andnud, ja ei saanud kuidagi ette näha, et temast saab peaminister. Niisiis on Ansipi lahkumise korral peaministri kohalt keerukas positsioonis ka president Ilves – kellele teha uue valitsuse moodustamiseks ettepanek?
Tundub, et Reformierakond on üsna kindel oma positsioonis ja faktis, et president pakub valitsuse moodustamise õiguse pärast Ansipi taandumist just neile. Võib olla on selle ajendiks Reformierakonna toetus Ilvesele 2011. aastal? Mäletatavasti teatas just oravapartei esimesena, et toetavad Ilvese kandidatuuri. Nüüd võib olla aeg see teene tagasi nõuda. Kui aga spekuleerida selle ümber, et Ilves on johtuvalt oma teisest ametiajast valitsuskoalitsioonist täiesti sõltumatu (mida näitab ka tema jõuline käitumine nt käibemaksuseaduse osas), siis oleks Reformierakonnal põhjust muretseda.
2011. aasta Riigikogu valimistulemuste järele oleks justkui valitsuse moodustamise eelisjärjekord Reformierakonna käes, kuid erakondade toetusuuringud näitavad selgelt, et juba alates 2012. aasta augustikuust toetab Riigikogu opositsiooni rohkem inimesi kui koalitsiooni. Sellisel juhul peaks Ilves eelistama erakonda, mille toetus on Eestis kõige kõrgem. Samas ei näita populaarsusuuringud loomulikult võrreldes valimistega võrdselt usaldusväärset tulemust. Kuna aga juba 25. mail on Euroopa Parlamendi valimised, siis oleks Ilvesel võimalik need valimistulemused võtta üheks mõõdupuuks, mille järele otsustada, kellele uue valitsuse moodustamise ettepanek teha. Niisiis on lähikuudel Eesti sisepoliitikas üks oluline küsimus – kas Reformierakond ikka võib Ilvesele kindel olla?
