Seda ohtu oleks pidanud ammu märkama, kirgede kanaliseerimine Savisaarele on olnud aga tõhus meelepett.

Ülejooksmine lõhub kultuuri ja lähendab Balkani mentaliteeti

Erik-Niiles Krossi lahkumine IRList Reformikonda kahjustab kahtlemata IRLi kui erakonna positsioone. Paradoksaalsel kombel jääbki see aga reformikate ainsaks võidupunktiks, sest erakond ise tugevneb ainult konkurendi nõrgenemise läbi, mitte aga läbi maailmavaatelise lisandväärtuse. Peale lausungi, et Venemaa on kaabakas, meil Krossiga midagi muud väga sisukat ei seostugi. Aga seda juttu, et Putin tuleb maha võtta ja keegi teine asemele panna, seda me oleme kuulnud väga paljude suust juba pikki aastaid. IRLile oli see jutuke oluline hapnikuballoon, Krossi isiklik kuvand oli kasvanud Mart Laari meeskonna abil ja selles seltskonnas oli see roll ka usutav.

Praegu jääb mulje, et Laar on poliitikast väljas, Kross oli omapead, ilma tugeva seljataguseta ja IRL ka opositsiooni pikalt planeeritud. Kross ärimehena saab aru, mida see tähendab olla infoväljast eemale surutud.

Reetmine oli talle isiklikult kasulik ja desertöörlusena tuleb seda ka võtta. Kross oleks usutavam, seega ka ohtlikum olnud IRLis. Keskerakonnale selline segadus sobib, aga kui kodanik mõistan ma sellise argpüksliku teo hukka. Kui inimene loobub talle erakonnaga koostöös saadud mandaadist kõikides valitud organites, siis on see veel põhjendatav. Eesti poliitiline kultuur teab aga pigem enda isiku ületähtsustamist ja erakonna madaldamist. Me ei tohiks sellist käitumist heakskiita, sest muidu rahavõim ainult süveneb.

Kampaania konfliktid — vene kaart on ikka jokker

Jürgen Ligi etendus oli valimiskampaania tõsisem avalöök. Reformierakondlased said maitse suhu 2007. aasta pronksiööga, soov korrata rahvuslikult pinnalt emotsioonide eskaleerimist on muidugi olemas, isegi siis kui karjudes ja näpuga näidatakse teistele kui tülinorijatele.

IRL arvas, et rahvuslik tiib on tal kaitstud ja alustas sotsiaalmajandusliku initsiatiiviga, aga segadus erakonna sees on alati kõige ebameeldivam. Ebameeldivam isegi hägusast poliitilisest sõnumist või ebaatraktiivsest kampaaniast. Keskerakond on aastaid tegelenud Reformierakonna katsetega destabiliseerida erakonna siseelu. Rain Rosimannuse manipuleerimine keskerakondlase Ain Seppikuga oli meile heaks õppetunniks. Õnneks nende jutuajamisi pole keegi lekitanud.

Vallatuteks oravateks maskeerunud ärišaakalid on suutnud meid mitmeid kordi mõningateks hetkedeks paralüseerida, nüüd hakkas IRL neile ohtlikuks muutuma ja nüüd on nemad tükiks ajaks poliitilise mao mürgist halvatud. Keskerakonna jaoks on valimistel kaks olulist küsimust. Esiteks, eestlaste rahvaarv peab olema julgelt üle miljoni. Teiseks, vaesust on Eestis liiga palju ja meie majanduse ja riigi koostoime pole suutnud seda probleemi piisaval tasemel lahendada. Võitlus kõrgema elatustaseme eest saab olema Keskerakonna peamine võitlus, samuti Kodurahu idee levitamine. Meie programm teenib põhiliselt neid kahte probleemi, need hoiavad koos nii eestlust kui tõeliselt vaba riigi ideed. Meil on ühisosa olemas nii IRLiga, kui ka sotsiaaldemokraatidega.

Mina isiklikult jätaksin Eesti rahva parema tuleviku huvides Reformierakonna 10 aastaks sügavasse opositsiooni. See õpetaks neile ehk aukartust elu ja oma valikute ees, ärataks ehk südametunnistuse – sest seni on nad valitsenud, mitte vastutanud. Riiklus ja sõprus on olnud reformierakondlastele mängukannid. Viimane aeg on see mängurlus järsult lõpetada.