Keskerakondlane Martin Repinski: pääseme nõiaringist, kui kergitame Eesti võõrtööjõu kvooti ning tõstame ausse kutsehariduse

 (205)

Konju Mõisa Talu
Konju Mõisa Talu Ida- Virumaal on üks suuremaid kitsekasvatajaid Eestis.Talu peremees on Martin Repinski.Foto: Rauno Volmar

Ettevõtjana jälgin huviga võõrtööjõu kvoodi arutelu, mis teemast kaugemal olevale inimesele võib jääda keeruliseks.

Erandeid ja nüansse on teemas palju. Suurima opositsioonierakonna –Reformierakonna – esimees Hanno Pevkurgi tõi kvoodi täielikust kaotamisest rääkides välja, et üheks suurimaks probleemiks on muuseas ka hooajaliste töötajate kasutamine põllumajanduses, kuigi see probleem on tegelikult juba lahendatud. Hooajalise tööjõu toomine Eestisse on lubatud ega lähe kvoodi alla. Aktiivselt seda võimalust põllumajanduses ka kasutatakse, ka Konju Kitsefarmis.

Vaatamata teadmatusele on probleem aga siiski olemas. Välistööjõu kvoot on täis ning valitsus peab otsustama, kas spetsialistid välismaalt jäävad selleks aastaks tulemata või kvooditingimusi muudetakse. Küsimus ei ole odavas tööjõus ega hooajatöös. Probleem on laiem, hõlmates väga erinevaid sektoreid. Valik on tegelikult selles, kas jätta vananevas ühiskonnas ettevõtted töökäte puudusesse ehk seega ka koguda vähem sotsiaalmaksu pensioniteks ja haigekassale või tuua inimesi Eestisse väljastpoolt. Selles osas on Eesti olnud alati ja mõistetavalt konservatiivne ning revolutsioonilist kannapööret siinkohal mõistlik teha pole. Samas tuleb mõista, et välismaise tööjõu puhul pole tegemist sotsiaalteenuste koormajatega, vaid ühiskonda panustajatega. Kvoodiga piiratud inimeste eesmärk on teha siin tööd ja teenida raha.

Samal teemal:

Loomulikult peab meie eesmärk olema eelkõige meelitada tagasi Eestisse inimesed, kes siit on läinud õppima või mujale tööle. Elu on näidanud aga, et see ei pruugi olla sugugi lihtne ning ühegi plakatikampaania raames mujal oma elu üles ehitavaid inimesi lihtsalt tagasi ei meelita. Selleks peab toimuma Eestis sisuline muutus – parem elujärg, rohkem võimalusi ja sobivaid töökohti ning muidugi suurem palk. Asendus siinpool piiri tuleb leida nendelegi inimestele, kes ajutiselt soovivad oma silmaringi Eestist väljaspool laiendada. Ma ei näe midagi halba selles, kui Eesti noored spetsialistid lähevad paariks aastaks välismaale, kus nad saavad lisakogemusi ja siis tulevad tagasi Eesti, luues siin perekonna. Me ei ela Nõukogude Liidus ega pea selliseid liikumisi piirama.

Meil tuleb seda probleemi aga väga selgelt endale teadvustada. Paraku võime end töökäte puuduse korral avastada nõiaringist, kus majanduse seisak vastava kvalifikatsiooniga inimeste puuduse tõttu jätab meile järjest vähem võimalusi arenguks. Lõppkokkuvõttes kiirendaks see tegelikult veelgi meie spetsialistide väljavoolu Eestist ning raskendaks kindlasti inimeste tagasimeelitamist meie kodumaale. Töökäte puudus võib ajendada ka ettevõtjaid kasutama viise, mis Eestile kindlasti kasuks ei tule. Näiteks töötajate vormistamine välisfirmasse ning renditööjõu kasutamine. Sel viisil hoidutakse ka keskmise palga nõudest, mis on samuti üks seadusandlik takistus tööjõu Eestisse toomiseks. Ma pole kindel, et iga eestlane saab sarnasel alal keskmist palka nii, nagu seda saab seaduse järgi mujalt toodud abikäsi.

Kokkuvõttes leian, et nõiaringist viib välja kaks tõsist meelemuutust senises poliitikas. Au sisse tuleb tõsta kutseharidus, mille maine alates 90ndatest muutus järjest enam kehvemaks, andes noortele ja kogu ühiskonnale endast täiesti vale signaali. Oluline oli pääseda ülikooli, õppida ükskõik mis ebavajalikku ala ning hoida käes diplomit. Samal ajal võis hulk aega ja vaeva kuluda nii, et erialast tööd Eestis polegi. Oleme riigis järjest enam seda ka teadvustanud ning mul on hea meel, et kutsehariduse staatusest räägitakse järjest enam ning positiivsetes toonides. Samas on meil veel pikk maa minna.

Teiseks leian, et peame kvoodisuuruse kindlasti üle vaatama. Seda, kas see tuleks täiesti ära kaotada või tuleb seda suurendada teatud tingimusi arvesse võttes, tuleb nii tööandjatega kui ka ametiühingute ja teistega läbi rääkida. Vastasel korral võib meie aeglane majanduskasv jääda takistuseks neile, kes soovivad oma elu Eestiga siduda või seda taas teha.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare