Keskerakondlane Tiit Terik: suhkrumaks see pole koht, kus käsi kokku lüües hüüatada:„Ja nii nad tapsidki meie Kellukese!"
Arvatavasti ei tee seda ka tänapäeva lapsed, aga maailm on toonase ajaga võrreldamatult muutunud. Inimeste võimalused ennast sõna otseses mõttes haigeks tarbida, on avardunud ja niisugustele arengutele on kohustatud ka riik reageerima.
Oma hiljutises arvamusloos lükkas Toiduliidu esinaine Eesti laste ülekaalulisuse ja kehvad tervisenäitajad vähese liikumisharjumise kaela. Sellega tuleb teatud piirini kindlasti nõustuda. Laste liikumisharjumuste ja suhkrujookide teemal olen eriarvamusele jäänud ka lastearst Mai Maseriga, kes mulle suhkru tarbimist positiivseid külgi selgitades, näitlikustas seda pioneerilaagris olnud laste energiavajadusega.
Meie kogemused noortelaagritest on erinevatest ajastutest. Paarkümmend aastat tagasi, siis kui veel õues pallimänge ja ukakat sai mängitud, polnudki lastel ja noortel väga palju muid alternatiive. Tänased lapsed veedavad oma aega enam elektrooniliste sõprade seltsis. Õnneks oleme ühel meelel soovis, et meie noored füüsiliselt aktiivsemad oleksid.
Teab ju pea iga tänapäeval koolis käinud toitumisspetsialist rääkida, kuidas põhilist rolli meie füüsilise vormi ja tervise juures mängib siiski toitumine. Suhkru puhul võib kehakaaluprobleemide kõrvale tuua veel krooniliste haiguste riski, mis võivad avalduda alles vanemas eas, ja suhkru laastava mõju hammastele. Isegi, kui õnnestuks sundida kõik ülekaalulised Eesti lapsed igapäevaselt jooksulindile, panustab see siiski vaid osaliselt suurema probleemi vähendamisse. Riigi võimalused haiguste ja ülekaalulisuse ennetamiseks on piiratud, kuid oodata käed rüpes olukorra iseeneslikku lahenemist või loota suhkrujooke tootvate ettevõtete eneseregulatsioonile, poleks mitte ainult vastutustundetu vaid suisa kuritegelik.
Ainult vanemlikust järelvalvest ei piisa
Seetõttu on teadlikkuse tõstmine ja ennetustöö, käsikäes konkreetsete meetmetega, milleks on ka palju emotsioone kütnud suhkrumaks, üks väheseid võimalusi, et kohati trööstituks kujunenud olukorda püüda mingitki diskussiooni tuua. Seda äratust oli tarvis nii joogitootjatele endile, et suhkrute kasutamist toodetes piirata, kui ka Eesti inimestele. Kui tahame, et meie lastest kasvaksid terved ja töövõimelised täiskasvanud, siis peame kasutusele võtma meetmed, mis vähendavad magusate jookide tarbimist. Ja ehkki ma ei poolda seda, et riik täidaks pidevalt lapsehoidja funktsiooni, siis ainult vanemlikust järelvalvest ei piisa.
Samal ajal on joogisektori retoorika suhkrumaksuga seotud debattides inimlikult mõistetav – igasuguste muudatustega kohanemine on stressirikas ja teinekord tundubki mõistlik kulutada oma energiat nende muudatuste vastu võitlemiseks. Suhrkumaks pole aga see koht, kus ahastades ja käsi kokku lüües hüüatada „ja nii nad tapsidki meie Kellukese,“ vaid näha suuremat pilti väljaspool ettevõtete erahuvisid.
Eesti ei oleks kummastav erand
Magusatootjad, sealhulgas joogitootjad, kes on aastate jooksul pea kõikjal maailmas ka ise vaikimisi pidanud tunnistama kõrge suhkrusisalduse kahjulikkust inimese tervisele ja püüavad oma toodetes suhkrusisaldust vähendada, võiksid maksudebatis kaitsepositsioonile asumise asemel pigem antud initsiatiiviga kaasa tulla ja näidata oma sotsiaalset närvi. Süüdistused arvutimängude ja nutiseadmete suunas, neid demoniseerida püüdes, kõlavad õõnsa lapsusena: „Aga vaadake, mis teised teevad!“
Muidugi ei oleks plaanitav hinnatõus nii suur, et suhkrujoogid tarbija jaoks täiesti kättesaamatuks muutuksid. Pigem ärgitaks see mõtlema tervislikumatele alternatiividele. Ühiskondlik debatt peaks viima olukorrani, kus tootjad mõtleksid üha enam sellele, kui palju suhkrut nad oma jookidesse lisavad. Tootjatel on ühiskonna osana oluline teadvustada, et positiivsed mõjud inimese tervisele on määratult olulisemad kui karastusjookide mõnekümnesendine hinnatõus.
Magustatud toodete makse on erineval viisil kehtestatud juba mitmes Euroopa Liidu riigis, mis ühegi seadusega vastuollu pole läinud ning kahtlemata püütakse suhkrusisaldust toidus maksumeetmeid kasutades tulevikus veelgi vähendada. Mitmed suhkrumaksu vastased on toonud Taani näitel välja, et magusamaksu kehtestamine suurendab veelgi juba vohavat piirikaubandust. Tasub aga märkida, et Taani rakendas maksu pea kõigile suhkrut sisaldavatele toodetele.
Näitena tuuakse esile ka Mehhikot, kus esimese kahe aastaga vähenes magustatud jookide tarbimine enam kui 7%, samas suurenes maksustamata jookide ostmine 2,1%. Magustatud jookidele suunatud maksu on 2018. aasta alguses kehtestamas ka Suurbritannia ja Iirimaa. Me ei oleks kummastav erand.
Tootjad võiksid retsepte muuta
Suhkrumaks üksinda selles küsimuses edu ei saavuta. Küll aga regulatsioonide, retseptide ja käitumise koosmõjus. Maksu vastased on öelnud, et ainuüksi maksude kehtestamisega olukorda paremaks ei muuda. Võimalik. Samas näeme igapäevaselt poejärjekorras seistes, kui palju lapsi ja noori ostavad erinevaid karastus- ja mahlajooke, millel on taskukohane hind ning suhkrute kogus on väga suur, aga meie silme eest varjatud. Minu lapsepõlve ekvivalendiks pooleliitrisele magusjoogile oleks olnud süüa seega nii 15 (sic!) suhkrukuubikut!
Teades, et inimese käitumist on keerulisem muuta kui vähendada tarbitava suhkru kogust, võiksid ka tootjad rahva tervise huvides oma retsepte muuta. Muidugi ei päästa ülekaalust ainuüksi magusate jookide tarbimise vähendamine.
Oluline on suurendada ka laste liikumist, et igapäevane piisav liikumine oleks nende jaoks iseenesestmõistetav. Tervisepoliitika on kompleksne teema ja pole adresseeritav pelgalt valitsusele. Teadlaste hinnangul mõjutab keskkonna, geenide ja arstiabi kõrval enim inimese tervist just nimelt käitumine. Ja seda lausa 50 % ulatuses. Siia alla mahuvad ka toitumis- ja liikumisharjumused.
Meie riigi jaoks on iga inimene ressurss ning on väga oluline, et panustaksime selle heaks, et inimeste elukvaliteet paraneks. Toidule ja jookidele suunatud maksud on alati olnud tundlik teema, mistõttu on keeruline vajalike makse kehtestada.
Alati on osapooled, kellele selline ei meeldi. Kõige positiivsem kogu tekkinud arutelu juures on aga see, et inimeste teadlikkus erinevates jookides peituvate suhkrute kohta on märgatavalt tõusnud. Loodan, et ainuüksi see diskussioon paneb lapsevanemaid rohkem mõtlema ning suunama oma lapsi madalama suhkrusisaldusega jookide poole, või mis veel parem, kraanivee poole.
