Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid: tundub, et käimas on kooseluseaduse väljapressimise nädal
Pole ilmselt Eestis inimest, kes ei teaks, mis toimus eelmisel nädalal kooseluseaduse rakendusaktide ümber, kuidas õiguskomisjonis protokolli vormistamisse "loominguliselt" suhtuti ning koalitsiooni pidi ilmselt endalegi ootamatult kasutama parlamendis juntimist, mis on olnud ikka opositsiooni relv. Opositsioon koalitsioonis on juba väga kummaline märk. Kui riigikogus toimuv on ajakirjanduse pideva jälgimise all, siis vaba nädala telgitagused avalikkuse ette kuigi tihti ei jõua. Tõenäoliselt just seetõttu käib koalitsiooni sees tugev andmine, et rakendusaktide vastaste vastupanu murda. Asi on läinud sedavõrd kiireks, et eriti vahendeid enam ei valita, käiku on läinud kõik, alates isiklikest meelitustest lõpetades ähvardustega stiilis, et kui EKRE saab võimule, on see sinu süü. Kogu selle juures võõrandub rahvas poliitikutest üha enam, ja seda ei saa rahvale ette heita. Rahva pahameel on juba pikemat aega õigustatud.
Juba üsna julgelt vaieldakse selle üle, kas rakendusaktid on just see Pandora laegas, mille pärast kolmikliit võiks laguneda. Koalitsiooni püsimise kasuks räägib see, et kõigil partneritel on valitsusest lahkumisel väga palju kaotada, kusjuures IRL-il kurioossel kombel ehk isegi kõige vähem. Neid huvitavad hetkel ainult Partsi "munad". Enamiku oma toetusest kaotanud IRL-ile oleks valitsusse mitte kuulumine praktiliselt ainus võimalus püüda päästa oma nägu ja maailmavaade. Seda seinast-seina käramist on nähtud piisavalt. Kuid siiski on raske uskuda partei juhtkond suudab kokku leppida, et võimul olemise magus maitse suudetakse vahetada strateegilise erakonna päästmise raske töö vastu.
Mis puudutab Reformierakonda ja sotse, siis nemad on väärtuspõhisest poliitikast valgusaastate kaugusele liikunud ning kasutavad rakendusaktide läbi surumisel kõiki poliittehnoloogilisi nippe, mis
vähegi nende arsenalis leidub. On küllaltki irooniline, et parlamentaarses riigis väänatakse jõuga riigikogu toetust sinna, kus seda tegelikult pole. Riigikogu toetust väänatakse rahva tahte vastu - see on tänane Eesti poliitika. Paratamatult jääb mulje, justkui Reformierakond ja sotsid oleksid andnud kellelegi lubaduse kooseluseaduse tingimusteta vastu võtmiseks. Ma ei näe aga, et Eestis oleks antud küsimuses nii võimekat huvigruppi, kes sellise olukorra suudaks tekitada. Hetkel on aga tehtud rohkem kahju kui kasu ning selle inetu menetlusega solvatud nii kooseluseaduse vastaseid kui ka selle pooldajaid. Rääkimata võimaluse avamisest viha õhutamiseks.
Kui see kaklus võtab üha kõvemaid tuure üles, siis majandusküsimustest hoiab valitsus kaarega eemale. Uudised transiidimahtude langusest 1991. aasta tasemele, Ida-Virumaa suurkoondamistest
ja põllumajandusettevõtjate kriitilisest olukorrast ei pälvi valitsuse tähelepanu ning mingisuguseid meetmeid kasutusele pole võetud ega asja sisuliselt arutatud. Kui valitsus tegeleks pooltki nii palju madalapalgaliste inimeste elatustaseme tõstmise küsimusega, siis oleks ka meie majanduse olukord hoopis parem. Sellega aga ei taheta tegeleda.
Sisuliselt on tänasest poliitilisest ummikseisust välja tulemisest kaks teed: kas uue, toimiva koalitsiooni moodustamine, kuhu oleks kaasatud Keskerakond; või siis erakorraliste valimiste välja kuulutamine. Poliitilised jõuvõtted, ost-müük-vahetus stiil, ja väärtushinnangute puudumine on muutunud nii tugevaks, et see lõhestab iga päevaga ühiskonda ning normaalset riigi toimimist. Eesti poliitika vajab hädasti tormi, mis riigi tekkinud olukorrast edasi viiks.
