Käesoleva sajandi esimestel aastatel tehti kümneid uuringuid ja koostati hulk prognoose piirkonna geoloogia, silla tehniliste lahenduste ja selle tasuvuse kohta. Kuid sellest kõigest ei piisanud, sest 2005. aasta kevadel jõustus keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus, mis muutis kohustuslikuks Saaremaa püsiühenduse keskkonnamõjude strateegilise hindamise, samuti lisandus kohustus hinnata ehituse mõju Natura aladele.

2006. aastal otsustas valitsus koostada sõitjate ja veoste üle Suure väina veo korraldamise kava. Selle eesmärk oli võrrelda erinevaid liikumisviise üle Suure väina, hinnata nende sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja keskkonnamõjusid ning välja selgitada sobivaim liikumisviis koos rahastamisskeemiga. Kava koostas ja selle keskkonnamõju strateegilise hindamise viis koos oma partneritega läbi Konsultant WSP Finland OY ajavahemikus 2008-2011.

Tuginedes maanteeameti ning valitsuse moodustatud asjatundjate komisjoni seisukohtadele, tegi majandusminister valitsusele ettepaneku jätkata Saaremaa püsiühenduse arendamist ja algatada püsiühenduse planeerimise protsess. Selleks ajaks oli erinevatele uuringutele, prognoosidele, hindamistele ja muudele ettevalmistustöödele kulutatud juba umbes 2 miljonit eurot.

Valitsus arutas majandusministri ettepanekut kabinetiistungil viimati 2013. aasta kevadel, kuid püsiühenduse rajamise kava on siiani heaks kiitmata ja planeering algatamata. Kavale tehtud keskkonnamõjude strateegilise hindamise (KSH) kiitis keskkonnaamet heaks 2011. aastal.