Vabaerakond proovib peita enda sisulise tegevuse vajaka jäämist, mustades teisi erakondi ning käitudes nagu valija oleks lühinägelik ja rumal ega näe manipulatsiooni läbi. Rääkimata asjaolust, et taoline käitumine õhutab viha ja verd, kutsugem seda isegi gladiaatorlikuks meelelahutuseks. Kui võtta kõik eelnev kokku, siis on tegemist poliitkultuuri sopaseks ja segaseks ajamisega, mitte selle parandamisega. Siinkohal on hea meenutada, et Vabaerakond on korduvalt rõhutanud, et seisavad poliitkultuuri edendamise eest ja võitlevad ressursside raiskamise vastu, mis on täielikult vastuolus praeguse kampaaniaga.

Kelle kasu?

Eelkõige on minu jaoks küsimus, et milline on siinkohal valija kasu? Olen sellele küsimusele vastust otsinud ja pole leidnud. Valija näeb parimal juhul verd, vastastikku karvade kiskumist ja saab pigem negatiivse emotsiooni osaliseks, mis võib päädida poliitikas pettumisega ja valimisele käega löömisega. Milleks on vaja näha massikaklust, kui valijat puudutavad palju maisemad teemad nagu kvaliteetne haridus, efektiivne tervishoiusüsteem ja väärikas pension. Nende teemadega on vaja tegeleda, mitte raisata ressursse ja provotseerida. Rohkem sisu, vähem idiootseid käike!

Nii-öelda uue generatsiooni poliitika huvilisena on minu südameasjaks parandada poliitkultuuri, kus iga erakond on sunnitud tegelema sisuliste teemadega. Tuleb unustada lolli mängimine ja valijate kohtlemine idiootidena. Ma arvan, et meil kõigil on sellest küllalt.

Artikkel on kirjutatud enne vabaerakondlasest riigikogu liikme Andres Ammase lahkumist.