Ketserid ja paavstid
Nii on see olnud igal pool, igal ajal. Katoliku kirik mõistis hereesiana hukka kõik pealiinist lahknevad pühakirja tõlgendused ning karistas isemõtlejaid karmilt. Hiljem on samasugust praktikat järginud ka kõik moodsad, ilmalikud religioonid, nagu näiteks kommunism või natsism. Ikka peab olema vaid üks riik, üks rahvas ja üks juht, siis on dogmaatikute süda rahul. Lenin võitles hüsteerilise ägedusega igat liiki fraktsioonide vastu parteis, Stalini ajal polnud opositsioon üldse mõeldav ja ka Brežnevi ajal oli kombeks üksmeelselt kätt tõsta, aga kui mõni seltsimees kuluaarides liiga palju sekeldama kippus, siis viidi ta üle mõnele tähtsusetule ametikohale ning saadeti peagi pensionile. Las siis originaalitseb kodus köögis, aga ametlik poliitika peab olema ühtne.
Midagi samasugust toimub tegelikult ju ka Euroopas. Muidugi, meil siin valitseb demokraatia ja parteide paljusus, teisitimõtlejaid ei põletata ega kiusata taga, aga tõsiasi on siiski ka see, et kõik valitsevad poliitikud on läinud kangesti ühte nägu. Eks ole sellest ju palju räägitud, et ühes arenenud Euroopa riigis pole tavakodanikul sooja ega külma, milline partei parajasti valimised võitnud on, tema heaolu sellest kuidagi ei kahane. Vanade ja traditsiooniliste erakondade programmid lähenevad üksteisele, kõik nad on võimelised koostööd tegema ja kompromisse leidma. Laias laastus võib väita, et põhilistes küsimustes on kõik olulisemad Euroopa poliitilised jõud ühel nõul. See ongi põhiliin, see ongi tänapäeva poliitiline dogma.
Ja kui siis ilmuvad välja mingid uued erakonnad, kes kehtiva pühakirja tõlgenduse kahtluse alla seavad, siis aetakse silmad ehmunult pärani, nagu üks vaga mees ikka teeb, kui talle luust ja lihast ketser tänaval vastu jalutab.
Ma mõtlen siinkohal Põlissoomlaste edu Soome parlamendivalimistel. Paljud korralikud inimesed on jahmunud. Räägitakse äärmuslastest. Aga äärmuslane – see ongi ju ketser. Keegi, kes tunnista paavsti ilmeksimatust, kes kahtleb ametlikes dogmades. Ketserlus pole iseenesest hea ega halb, kiriku ajalukku vaadates võib ketserite hulgast leida nii tasakaalukaid uuendajaid kui märatsevaid fanaatikuid. Kuid igal juhul nad erinesid, mõtlesid teistmoodi.
Mida üldse tähendab poliitikas mõiste „äärmuslane”? Igal juhul eeldab see mingi keskse jõu, maailma naba olemasolu ja sarnaneb keskaegse kujutelmaga lapikust maast. Säärase maailmapildi puhul oli mõistlik iga hinna eest keskel püsida, sest minnes liiga palju paremale või vasakule võis üle maailma ääre kukkuda. Ehk nagu hoiatati Stalini ajal – samm kõrvale loetakse põgenemiseks ja tulistatakse ette hoiatamata!
Tänapäeval me teame, et maailm ei ole lapik, vaid kerakujuline. Seega on mõisted „keskpunkt” ja „äärmus” muutunud suhteliseks. Äär tähendab ju seda, et kaugemale pole enam võimalik minna. Aga kui tegemist on keraga, siis võib minna küll ja lõpuks jõuad tagasi sinna, kust teed alustasid.
Udune Olümpos
Mida ma tahan selle jutuga öelda? Ma tahan öelda, et Põlissoomlased on vaid üks poliitiline jõud paljude teiste seas, ja see, et nad ei sobitu kuigi hästi ametlikku poliitilisse mustrisse, ei tähenda seda, et me peaksime nende edu tõttu peast kinni hoidma ja kõnelema poliitilisest maavärinast. Mulle tundub, et valijad on valitsevast dogmast lihtsalt mõnevõrra väsinud ega mõista seda enam. Kahekiiruseline Euroopa on tõeks saanud, aga mitte selle tavatähenduses, vaid selles mõttes, et poliitikud on oma valijatel eest ära sõitnud. Kusagil aetakse mingeid asju ja tehakse seda kindlasti väga professionaalsel tasemel, aga see kõik toimub kaugel ning kõrgel, udusel Olümposel. Samamoodi eemaldus omal ajal inimesest ametlik kirik, ning tekkinud tühimiku täitsid isehakanud jutlustajad ja kerjusmungad, kes kõnelesid otse inimesega. Neidki süüdistati populismis... Ega tuumafüüsikutegi tegevus tavalisele inimesele lähedane ja arusaadav ole, aga füüsik ei pretendeeri ka tiitlile „rahva esindaja”. Poliitikud aga küll.
Mida teame meiegi tööst näiteks Euroopa Liidu ametkondades? Sinna lähetatud inimesed kaovad kui vits vette. Ja ma ei arva, et siin oleks abi artiklitest ja reportaažidest. Indrek Tarand püüdis esiotsa mingit päevikut avaldada, aga see oli palju igavam kui Jaan Tätte reisikirjad ning kinnitas veendumust, et tegelikult ei toimugi Brüsselis mitte midagi. Rahvalik arusaam eurosaadiku elust ju umbes nii kõlabki – kõrgepalgaline töökoht, kus ei pea midagi tegema. Mäletate, Ivari Padari poolt ju nimelt seetõttu hääletatigi – tubli mees on rahandusministrina palju vaeva näinud, las nüüd puhkab ja naudib elu!
Kui palju erineb see usust, et paavst supleb kullas või et Brežnev magab kahe kasuka vahel?
On ju päris arusaadav, et valija hääletab sellisel juhul pealiinist irdujate poolt. Ja on iseloomulik, et ametlikud ideoloogid (Püha Tribunal, Suslov) teda selle eest hurjutavad. Ning on kindel, et selline tänitamine üksnes tugevdab ketserite ja dissidentide positsioone.
