Kinnisvaraärimees: väikesed korterid ei ole häbiasi, vaid märk ratsionaalsest vajaduste kaardistamisest ja planeerimisest
Eesti kinnisvaraturg toimib mõistlikult ainult Tallinnas ja Tartus. Kuressaare linnavalitsus pingutab kõigest jõust, et keegi midagi uut ehitaks - linn pakub pikaks ajaks tasuta hoonestusõigust, kuid ikka suurt ei midagi. Viktoriiniküsimus: mis aastal valmis viimati Eesti suuruselt kolmandas linnas Narvas uus kortermaja? Vastus kinnitab Eesti regionaalpoliitilist ebaõnnestumist.
Kui palju muutuks Eesti (loe: Tallinna ja Tartu) elu sellega, kui valitsus teeb riiklikud üürimajad Valka, Narva, Paidesse ja Haapsallu? Julgen väita, et elu muutuks paremaks terves Eestis - mitte ainult Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti tõmbekeskustes.
Tallinnas pole korterite puudust
Siiski, kui valitsusel on kindel plaan üürimaju ehitada, soovitan tal eelnevalt pöörduda apteekri (loe: kinnisvaraarendaja) poole või konsulteerida oma perearstiga (loe: kinnisvaraanalüütikuga). Et tulemus oleks ootuspärane.
Tallinnas ei ole vabadest korteritest puudus: müügi- ja üüritehingud väikeste korteritega toimuvad igapäevaselt ning need ei sõltu hooajast, vaid püsivast nõudlusest. Tartus on peaaegu sama seis. Valik on lai ja igale hinnaklassile sobiv - eluruume jätkub.
Kas kinnisvara hoiaks aga ära töörände Soome ja meelitaks spetsialistid kodumaale tagasi? Mõnisada eurot soodsam üüripind seda kindlasti ei teeks. Välismaale tööle ja elama viiv palgavahe võib ulatuda tuhandetesse eurodesse. Keskmine kuupalk 2016. aastal Soome erasektoris oli 3193 eurot, Eestis 1146 eurot. Vahe on seega umbes kolm korda.
Suutlikkus teenida ja elamiskulude eest tasuda ei ole ainult pragmaatiline, vaid ka emotsionaalne vajadus. See annab väärikuse ja teadmise, et panustad ühiskonda teistega võrdselt. Loomulikult on palju neid, kes tahaksid ja vajaksid riigi abi, aga selleks ei ole vaja neile eraldi kortereid ehitada.
Kinnisvaraarendus on riskantne äri, milles tuleb enne kulutada suur hulk raha, kui on lõplikult kindel, et projekt on kasumlik. Tallinnas ja Tartus on kasumlikkuse tõenäosus kõige suurem ning vaba turg juhib ennast ise - riik peaks panustama just ülejäänud Eesti kinnisvaraturu tervisesse.
Ainuüksi Harjumaal on rentimiseks pidevalt pakkumises keskmiselt üle tuhande kinnisvaraobjekti, Valgamaal saaks aga mõne kuu üüriraha eest juba objekti ära osta.
Eesti inimeste jõukus kasvab tasapisi - kui möödunud aastal olime Soome keskmisest palgast kolm korda allpool, siis 20 aastat tagasi oli vahe enam kui kümnekordne. Need, kes tahavad kolida elumuutuste või vanuse kasvades linnast välja, ei müü tihti linnakorterit maha. Kui selline elukorraldus on võimalik, siis on renditulu passiivne sissetulek ja garantii olukorras, kus rahaliselt ei pruugi kõik hästi sujuda. Inimesed on täna oluliselt nutikamad kui varem ja oma tagala kindlustamine käib täie hooga.
Mugavus kolib sinna, kus elab palju inimesi koos
Maal elamine ei sobi kõigile. Idülliline looduslähedus tuleb suuresti elustiili arvelt ning kõik ei ole võimelised loobuma sellest, et jalutuskäigu kaugusel on toidupood, pangakontor, spordiklubi ja et teatris saaks endale näiteks pitsi konjakit lubada.
Linnastumise aeglustamine ja maale kolimise soodustamine peab olema kõigi osapoolte ühine pingutus. Riik peab tegema korda teed ja infrastruktuuri, arendajad peavad ehitama hooned, kinnisvaraturg peab aitama leida linnakorterisse üürilised, linnaplaneerimisamet peab lubade väljastamisel olema tõhus.
Eestlaste kinnisidee on omada kodu. Meist märksa jõukama Saksamaa kinnisvaraturul ei peeta omamist nii oluliseks, suurem osa elanikkonnast üürib kodu pikaajaliselt. Saksamaal puudub valehäbi, ja mõtlemine, et kinnisvara omamine näitab jõukust ja edukust. Vastupidi, üürimine vähendab laenukoormust ja annab vabaduse vahetada elupinda vastavalt vajadusele. Kui Eestis annab kodu omamine kindlustunde, siis Saksamaal on see seadusandlusega hästi lahendatud. Seadus ei luba kinnisvaraomanikel oma suva järgi hindu pidevalt tõsta või üürnikke tänavale visata.
Kumb on parem, kas munitsipaalomandi või erasektori monopol turul? Mitte kumbki. Usun, et väikeses ja mobiilses Eestis saame võtta mõlemast mudelist kasutusele positiivsed omadused ning saamegi oma tingimustele vastava parima lahenduse.
Väike korter kinnitab taiplikkust
Kõik peab olema naabrist suurem, uhkem, säravam ja parem, kodu suurus peab peegeldama jõukust. Ruutmeetrid olgu otseses seoses palgaga, mitte pereliikmete või reaalsete vajadustega, edevuse tipuks on eramajadel tornid - selline mõtteviis on õnneks seljataha jäämas.
Kaasaja noori ei huvita ei tornid ega keldribasseinid - kui ei ole nii palju ruumi vaja, milleks siis tühja õhku kütta ja kasutute ruutmeetrite eest maksta? Väikesed korterid ei ole häbiasi, vaid märk ratsionaalsest vajaduste kaardistamisest ja planeerimisest. Kahjuks on tänases linnaplaneerimises väikeste korterite rajamiseks justkui vastuseis.
Tallinna-sisesed asumid on heaks näiteks sellest, et väärtused on muutunud. Kalamaja puumajja ei koli inimene, kes otsib privaatsust, suurt hoovi ja kõrgeid lagesid. Põhja-Tallinna vana osa meelitab eelkõige väikeste korterite, linnaläheduse ja aktiivse kogukonnaga. Lisaks on olemas suur nõudlus uute kaasaegse planeeringuga, aga väikese pinnaga korterite järele.
Stuudio-, ühe- ja kahetoalised korterid katavad paljude vajaduse täielikult ja jooksvad kulud on märksa madalamad. Väikesed aga nutikad korterid on moes. Oluline on see salapärane taanlaste hygge - mõnus koht, kus kakaod juua ja õnnelik olla.
