Kirik kui kuulutaja ja teenija
Kirikul on inimeste ühiskonnas etendada kahene roll. Esimene kohustus on sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine. Selle üles-ande jättis ülestõusnud Jeesus oma jüngritele. Minge ja tehke õpetamise ja ristimise läbi kõik rahvad minu järelekäijateks, seisab Jeesuse korraldus Matteuse evangeeliumi lõpusalmides kokkuvõtvalt kirjas. Kristlus on maailma suurimaid lunastusreligioone. Kirik vahendab Looja armu, lepitust pattulangenud inimesele.
Ent selle suure missiooni kõrval täidab kristlik kirik, mis on ühelt poolt ristitute osadusühendus ja teiselt poolt hierarhiline institutsioon, mitut muudki ülesannet ja kohustust. Periooditi on rõhuasetused erinenud. Pikki sajandeid hoolitsesid kiriklikud organisatsioonid näiteks kogu hariduse andmise ja teadmiste, ka ilmalike teadmiste säilitamise ning levitamise eest. Ja alati on kirikus nähtud nii vaimsete ning kõlbeliste väärtuste kandjat kui ka ühiskonna vastuolude lepitajat ning inimkannatuste leevendajat.
Lugu läheb tihtipeale veel kaugemale. Kui sekulaarne maailm on oma asjade ajamisega järjekordselt ummikusse jooksnud, loodavad või lausa nõuavad paljud, et kirikust saaks ühiskonna see ohjaja, kes taastaks kõikumalöödud eetikanormidest kinnipidamise.
Loomulikult teavad vaimulikud, et neile ei ole antud võlukeppi, mille puudutus muudaks inimesed ausaks ja õiglaseks, omakasupüüdmatuks ja halastavaks. Muutus saab toimuda ikkagi alles pärast inimese isiklikku patukahetsust ja meeleparandust. Ühiskonna kõlbelisus on kahtlemata kristlaste mure ja hool, aga kombluspolitseiks ei ole kirik kunagi ihanud.
Siin kätkeb oht möödamõistmiseks. Kirik rõhutab oma kohustust evangeeliumi levitada ja teispoolsuse asjadega tegelda, ühiskond ootab talt aga otsustavamat kaasalöömist sotsiaaltöös ja sekkumist seal, kus moraalikriteeriumid on kiiva kiskunud. Ajalugu tunneb ka nn katakombkirikut, kes on kas vabatahtlikult sulgunud või sunniviisiliselt suletud vahendama õndsakssaamist valitutele. Uue Testamendi üldhoiak nõuab siiski vastupidist: kristlasi kohustatakse ka ajaliku maailma käekäigu eest hoolt kandma.
Jeesuse enda tegevus Galileas, Samaarias ja Judeas ei piirdunud ainult jutlustamise ja hingehoiuga. Jeesus parandas haigeid, toitis rahvahulki, manitses inimesi kõlblusele. Liiatigi on maailm Jeesuse sõnul paik, kus tuleb olla hea ja arukas majapidaja, sest see on meie kõikide ühine eluase ja nõuab ühist teenimist.
Käesirutuseks ja kriitikavastuseks avalikkusele avaldas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistoorium aastapäevad tagasi oma ühiskondlik-poliitilised taotlused pealkirja all "Kiriku missioon ühiskonnas". Sisuliselt on too õhuke broshüür kogumik laiendatud teese nende põhimõtete ja eesmärkide kohta, mida luteriusu kirik jälgib oma pere-, noorsoo-, haridus-, kultuuri-, sotsiaal-, kriminaal-, õigus-, rahvus- ja välispoliitikas. Lisaks selgitatakse, mida tähendab kiriku filosoofiline, moraalne ning sakraalne teenimine ja mis ülesanne on kirikul täita elamisväärse maailma nimel.
EELK käsitab ennast vaba rahvakirikuna, kellele on ta "rajamisest alates rahva enda poolt delegeeritud vastutus ja ülesanne olla rahva vaimne orientiir", jagada talle lootust ja tagada nõnda etnose tulevik. Võttes endale hulga õilsaid kohustusi küll inimese kui ihu, hinge ja vaimu terviku teenimiseks, küll eetilise mahajäämuse ületamiseks, küll Eesti kultuuri kui Euroopa kristliku kultuuri lahutamatu osa kaitsmiseks, küll Jumala austusel ja lunastuse püüdlusel põhineva tuleviku kujundamiseks, eeldab kirik – ja seda kohati üsna nõudval toonil – oma missioonile toetust nii riigilt kui ka üldsuselt. Samas on see programmdokument, millega tasub kõikidel, eriti aga võhikust huvilistel tutvuda.
Taas on aastaring sinna jõudnud, kus meile kuulutatakse rõõmusõnumit Õnnistegija sünnist. Ja taas on hea sedastada, et kuulutamine ja teenimine on sama missiooni kaks tahku.
