Kirikukohustus

Asjalikus arutluses kirikukohustuse teemal (Eesti Päevaleht, 29. detsember) hämmastas mind tuntud tuntud teoloogi ja kiriku-õpetaja Toomas Pauli väide, et kohustuslik kirikus käimine saab olla ainult ateistliku õppekasvatuse osa ja ateistlik propaganda. Peale selle ütleb Paul, et mina olla kohustanud omal ajal oma üliõpilasi kirikus käima. Peale loogikavea argumentum ad hominem on väide ka sisuliselt vale ja desinformeeriv.

Tallinna Polütehnilises Instituudis (TPI), kus ma omal ajal töötasin, käsitleti ateismi ja religiooni küsimusi fakultatiivsetes kursustes “Teadusliku ateismi alused”, hiljem kursustes “Usundilugu” ja “Kultuurilugu”. Nende kursuste sisuks oli võrdlev usunditeadus ja religiooni probleemide filosoofiline tõlgendus.

85–90 protsenti üliõpilastest pidas ainet nii huvitavaks, et tekkis vabatahtlik huviklubi Atheos. See tegutses aastatel 1966–1988. Huvilistele esinesid tuntud teadlased, oma ala asjatundjad ja ühiskonnategelased. Omavahel võisteldi viktoriinides ja konkurssidel, samuti tehti üliõpilasteadust.

Kõik see toimus aga täieliku vabatahtlikkuse alusel, mingit sundust ega kohustust kellelegi ei olnud.

Mis tahes surve ideoloogias, eriti just noorte ja kuju-nemisjärgus olevate inimeste puhul, võib anda soovitule vastupidiseid tulemusi. Ning on samuti ka südametunnistuse, usu- ja mõttevabaduse rikkumine.

TPI filosoofia kateedri juhataja aastail 1972–1982