Kirikuõpetaja Marko Tiitus: Jõulud ei paku lohutust, vaid valgust
Pikalt kestnud pühadeootuse ja -sagina vaibudes tasub tunda huvi, millal on „päris“ jõulud. Kirikukalendri järgi saab jõuluaeg alguse toomapäevaga 21. detsembril, mil on Jeesuse jüngri ja hilisema apostli Tooma mälestuspäev. Jõuluaeg kulmineerub Kristuse sünnipäevaga 25. detsembril (jõuluõhtu jumalateenistuste pidamise tava 24. detsembril juurdub Eesti- ja Liivimaa luterluses alles 19. sajandi teisel poolel) ning lõppeb jõulupühade oktaavi ehk kaheksanda päevaga 1. jaanuaril (Neujahr ehk nääripäev või Kristuse nimepäev) või kolmekuningapäevaga 6. jaanuaril.
Kirikuaasta liturgilises rütmis ei ole tegemist lihtsalt pika pühadeaja või –vahega, vaid igal üksikul päeval on selles järgnevuses oma sõnum, tähendus ja kombestik. Nii ka teisel jõulupühal ehk tehvanipäeval, mis on tuletatud Püha Stefanose nimest (inglisekeelses maailmas nimetataksegi seda St Stephen’s Day). Stefanos on kristliku pärimuse kohaselt esimene märter, kes andis oma elu Kristuse tunnistamise pärast.
Apostlite tegude raamatu järgi oli Stefanos „mees täis usku ja Püha Vaimu“, üks seitsmest Jeruusalemma algkoguduse diakonist, kes valiti helleenistunud juutide hulgast leskede ja teiste puudustkannatajate hoolekandetöö korraldamiseks. Stefanos ei piirdunud aga sotsiaalabiga, vaid „tegi imetegusid ja suuri tunnustähti rahva seas“.
Sünagoogides ristiusu kuulutamise pärast esitati süneedriumi ees tema vastu süüdistus blasfeemias ning talle määrati surmanuhtlus kividega surnukspildumise läbi. Hukkamise hetkel vaatas Stefanos, täis Püha Vaimu, ainiti taevasse ja nägi Jumala kirkust ning Jeesust seismas Jumala paremal käel. Ja ta laskus põlvili ning hüüdis suure häälega: „Issand, ära pane seda neile patuks.“
Sünge lugu, mis on teravas kontrastis jõulude idülliga. Kummatigi, Jumala inimesekssaamisega kaasnevatele vastuoludele, mida võib võrrelda valguse ja pimeduse vahelise võitlusega, viitab juba jõuluevangeelium: Jeesus jaoks ei olnud majas kohta pole pelgalt situatsioonikirjeldus, vaid viitab Johannese evangeeliumi proloogile: Valgus paistab pimeduses, ja pimedus ei ole seda omaks võtnud.
Kirikuisa Tertullianuse sõnutsi on ristikoguduse seemneks olnud märtrite veri. Alati pole veretunnistus tähendanud vägivaldset surma, vaid pikki aastakümneid täis eneseohverdust ning põhimõtete ja inimlikkuse proovilepanekuid. Näiteid ei pea tooma kaugelt. Möödunud aastal ilmus Johannes Esto Kirjastuselt kogumik „Isade õnnistus“, mis läbi kahekümne nõukogude ajal tegutsenud eesti kirikuõpetaja laste silmade kajastab elutruult ja ilustamata vaimulike argipäeva poole sajandi eest.
Legendaarne kirikuõpetaja Jüri Kimmel teenis Põlva koguduses aastail 1945-1982. Nõukogude aja saabudes riigistati Põlvas pastoraat ja leerimaja. Pastoril ei lubatud elada lähemal kui kolm kilomeetrit kirikust ning kuna Põlvas polnud leida sobivat korterit, siis kujunes Kimmeli eluasemeks kiriku käärkamber – kokku umbes 23 m2, mille eestoast pääses otse kirikusse ja tagatoast kantslisse jutlustama. Abikaasa koos kolme lapsega (Irene Elson oli lõpetanud ülikooli inglise filoloogina, kuid ei saanud mehe kutsumuse pärast erialast tööd) pidi jääma Tartusse.
Kimmelit kutsuti pidevalt ülekuulamistele ning ähvardati vangistuse ja küüditamisega. 1963. aastal sai tema pojast kolmeks aastaks poliitvang Mordva vangilaagris. Lähedaste sõnutsi oli poja arreteerimine mõeldud tegelikult isa usu, vaimu ja julguse murdmiseks. Nüüd tuli tal taluda öiseid telefonikõnesid, kus kästi poja eest palvetada. Korduvalt püüti teda värvata koostööle julgeolekuga, kord seadis ta tingimuseks kahekuise varuaja, et küsida enne piiskopilt luba vaimulikust ametist lahkumiseks: kahte jumalat ju teenida ei saa. Selline pakkumine värbajatele ei sobinud.
Lugejat ei pane imestama aga niivõrd ajastu ja kaasinimeste ebainimlikkus, vaid see, et Kimmel suutis sammuda läbi aastakümneid kestnud pimeda öö, hoides oma südant pimedusse uppumast. Tütre sõnutsi: „Pidev ülekohus ja stress olid mõjunud raskelt meile kõigile, eriti vanematele. Siiski isa vaim ei murdunud, vaid ta püsis lootuses Jumala abile. Imetlen isa mõistmise ja andeksandmise suurust: mida suuremad raskused tulid, seda rohkem kiirgasid ta kirjad armastust.“
Saksa okupatsiooni ajal oli Kimmel aidanud päästa juudi soost filoloogiaõpilase Isidor Levini elu, vormistades talle dokumendid ja võttes ta oma ristipojaks. Hilisem Leningradi Religiooni ja Filosoofia Instituudi professor oli Kimmeliga pidevas kirjavahetuses ja külastas teda korduvalt Põlvas. Kimmeli viimane kiri oma tütrele lõpeb luuleridadega: „Oo, armasta nii kaua, kui sa elad, oo, armasta nii palju, kui sa võid.“
Muidugi on inimesel vaja mõnikord aeg maha võtta, „endasse vaadata“ ning oma kõige lähematega koos olla – jõulud tunduvad selleks sobivat kui valatud! Presidendil on õigus, et me otsime tröösti sealt, kus me seda leiame: kes kirikust, kes mere äärest, kes metsast. Kuid läbi aegade on alati olnud neid, kes pole otsinud eeskätt troosti või lõõgastust igapäevaelu painetest, vaid valgust, mis aitaks saada ja jääda inimeseks ka keset ebainimlikke olusid ja aegu, elada ja surra väärikalt ning täita oma kohust igaviku palge ees. Võib-olla saabki inimene tõelist valgust vaadelda üksnes siis, kui ta on käinud sellisel määral läbi alanduse orust, et ei ripu enam omaenese eksistentsi küljes, vaid julgeb end sellest lahti lastes saada osaks millestki või kellestki mõõtmatult suuremast.
