Kirikuõpetaja: religioossus pole usukaugete eestlaste teadvusest kuhugile kadunud, muutunud on ainult selle väljendusvormid

Igal aastal jõululaupäeval kuulevad miljonid inimesed üle kogu maailma taas tuttavat Jeesuse sünnilugu Luuka evangeeliumi 2.peatükist. Seda ka meie kodusel Maarjamaal, vaatamata sellele, et me ise kipume ennast tituleerima üheks kõige kirikukaugemaks ja usuleigemaks rahvaks Euroopas. Iseasi on see, kas ka nüüd, jõuluajal sellega just uhkustada tasub või peaksime seda pigem häbenema.

Ega religioossus kui selline pole ju usukaugete eestlastegi teadvusest kuhugile kadunud. Muutunud on ainult selle väljendusvormid. Kui varem oli religioon kogu ühiskonna asi ning peaaegu kõik selle liikmed kuulusid mõnda kirikusse, siis tänapäeva trend on pigem kasvav individualism, kus ka usk, kui selline kipub üha enam inimeste privaatsfääri jääma. Mitte ainult Eestit, vaid kogu sekulariseeruvat Euroopat iseloomustab väljend believing without belonging ehk uskumine ilma kuulumiseta. See kõik ei ole enam seotud nõukogude ajast pärit hirmuga, kus jõuluõhtul kirikusse minek, rääkimata kogudusse kuulumisest oli paljude jaoks segatud kartusega, et äkki keegi näeb ja sellest võib tulla paksu pahandust.

Siiski saab statistiliselt mõõta saab ainult seda, mis seostub kuulumisega, kuigi samas võib eksisteerida ka kuulumist ilma uskumiseta.

Evangelist Luuka edastatud jõululoo märksõnaks on „ärge kartke!” Just nende sõnadega alustab Petlemma lähedal öises valvekorras olevatele karjastele ootamatult ilmuv Issanda ingel oma teadet Päästja sünnist. Luuka kui ainsa mittejuudist evangelisti poolt kirja pandud Jeesuse sünniloo kulminatsiooniks ongi minu jaoks ingli kohtumine karjastega, kes kuulusid tolleaegse ühiskonna kõige madalamasse seisusesse ja kellel puudusid seetõttu ka paljud Rooma riigi kodanikuõigused. See, et maailma võimsaim mees keiser Augustus andis käsu rahvaloenduse korraldamiseks oma impeeriumis, mis omakorda tähendas Joosepi ja lapseootel Maarja jaoks pika ja tülika teekonna ettevõtmist Galilea Naatsaretist üles Juudamaale Taaveti linna Petlemma, on evangelisti jaoks pigem nagu illustreerivaks kontrastiks järgnevale.

Jõuluevangeeliumi kuuldes peaks see meid panema mõtlema selles suunas, kas ja mida meil sellest loost õppida on. Meie arusaam inglitest kui Jumala saadikutest on paraku teistsugune, kui seda on enamike piiblitegelaste kogemused. Keda küll paneks kartma need heatahtlikud punapõsksed lapsolendid, nagu ingleid tavaliselt isegi jõulupiltidel kujutatakse? Piibli järgi on inglid pigem Jumala sõjaväe ohvitserid, kes edastavad inimestele tähtsatel hetkedel teateid tõeliselt olulistest otsustest selle maailma kohta. Olgu tegemist siis Jeesuse sünniaegsete Petlemma karjastega või Jeesuse ristilöömisele järgneva kolmanda päeva varahommikul hauale rutanud naistega.

On mõneti kummaline, et ingli ilmumine karjastele, kes juba oma elukutse tõttu ei tohtinud karta ei hunti ega tonti, suutis neid karme mehi tõsiselt hirmu tundma ja värisema panna. Jõuluingli sõnum „Ärge kartke!” paneb aga karjaste jaoks paika kogu järgneva. Kardetava katasroofi asemel, mida Rooma keiser või kes tahes selle maailma vägevatest võiks korda saata, annab ingel hoopis teada Jumala armuotsusest, mida see rahvas juba aastasadu oodanud oli. Viimaks ometi on sündinud Päästja, Messias, Kristus kelle ülesleidmiseks annab ingel karjastele ka tunnustähe: „te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat.”
Kui seda kõike kinnitab oma hümniga veel ka inglikoor, et jõululapse sünniga on Jumal sõlminud rahulepingu inimkonnaga ehk lõpetanud vaenu enda ja patuse inimese vahel, saavad karjased esimesteks Kristuse kummardajateks.

Nende eeskuju on järginud lugematud hulgad, sealhulgas ka meie esivanemad, kes kunagi õppisid lugemagi piibli abil. Tänapäeva eestlaste ja ma kardan, et ka enamike eurooplaste jaoks pole piibel ammu enam igapäevane lugemislektüür. Heal juhul on see küll igaks juhuks raamaturiiulis olemas, kuid kätte võetakse ja selle sisse vaadatakse ilmselt üpris harva. Seetõttu ongi jõulukirik paljude jaoks ainsaks kohaks, kus selle sõnumit kuuleb.

Marie Underilt, kelle põrm sellel aastal Rootsist kodumaa mulda ümber maeti, pärineb luuletus „Vanemate piibel”. Ta võrdleb piiblit uksepiidaga, mille kaudu me liigume lähemale neile, kelle jaoks see raamat oli aknaks mitte ainult nähtavasse, vaid ka nähtamatusse maailma. Siia küll nende pisaraid tardus / Siia immitses südame härdus / Siia kanti valu ja rõõm / Leian siit haarava märgi mõne / Suust suhu hõõguv kahekõne / Tollega, kes nii Kauge ja Suur / Alla siin astus ta ometigi / Omane oli ja hingeligi / Inimeses ju Jumala juur.

Under tõdeb, et usk ei ole inimese katse otsida Jumalat, vaid Jumala püüe oma näo järgi loodud inimest üles leida. Selleks, et patu, surma ja kuradi meelevalla alt lõplikult pääseda, ei saa inimene astuda taevasse, vaid Jumal ise astus jõuluööl alla, sündis meie sarnaseks, oli omane ja hingeligi.

Ja kuigi tundub, et maailm meie ümber on hulluks läinud, Euroopa elab alalises terrorismihirmus ja inimesed meie ümber kartuses homse pärast ning rahust ei tasu rääkidagi, tasub meil just sellele vaatamata tõsiselt võtta jõuluingli sõnumit:„Ärge kartke! Sest ka teile on sündinud Päästja, kes on Issand Kristus.”