Endine miilits on eluga rahul. Toolil kiikudes ja kätega vehkides seletab ta valjuhäälselt, et tunneb rõõmu kevadest ja hundijalaveega lõpparve tegemisest. "Limiit on täis. Inimesele antakse limiit 50. aastaks, mina jõin selle ära 25-ga," põhjendab Kirill.

Teiter kinnitab, et pole pärast mäelt alla tulekut luuslanki löönud. "Kui lossilummusest lahti sain, rügasin maal tööd teha, püüdsin kala, tegin heina." Endistele riigikogulastele makstavat abiraha võttis Teiter kui stipendiumi. "Esimest korda elus sain teha, mida tahtsin. Ja veel maksumaksja kulul," jutustab Kirill põlevi silmi. "Uurisin asju, mis olid jube huvitavad, aga ei toonud midagi sisse - näiteks vanade eestlaste päritolu."

Töötupõlves tegi Kirill ka laste liiklusfilmi, millele ta kirjutas käsikirja ja mängis peaosa.

Kui "stipendium" otsa sai, jäi Kirill haigeks. Haiglast välja tulles "tegi ta end korda, pesi hambad puhtaks ja hakkas tööd otsima". Helistas ühte ja teise toimetusse, tööd ei leidnud kusagilt. Riigitööle Kirill minna ei tahtnud, sest seal ei maksta korralikku palka. "Eesti Ekspressis taheti mingit reklaamtekstide kirjutajat ja selleks ma end pakkusingi. Aga siis arvas peatoimetaja, et neil on hoopis seltskonnakroonikut vaja ja nüüd olengi seda tööd juba kolm nädalat teinud," räägib Kirill, kes jahib seltskonnauudiseid kahasse Inga Raitariga. "Tema on rohkem... ee-e ilmadaam, spetsialiseerunud uhketele üritustele ja vastuvõttudele, mulle aga meeldivad sellised inimesed, kes on ka ilma kikilipsuta midagi."

Kirill lisab rahulolevalt, et hiljuti sai ta ahvatleva ettepaneku asuda õhtulehe tegevtoimetajaks. "No seal tuleb kõike teha - maketti kujundada, materjale valida, inimesi siia-sinna saata, asju korraldada... oi-oi-oi õudust!," hüüatab Teiter eesseisvaid töökohustusi loetledes. "Tööd tuleb palju, aga raha on tarvis nii palju, et omadega välja tuleks," teab Teiter.

KRISTI PäRN