ESS-i konkreetsetel ohvritel ("ESS peksis Tartus noorukeid", EPL 12.10) ja ka teistel tuleb pöörduda politsei poole ja teha avaldus, kus nõutakse konkreetsetele "turvaritele" kriminaalkaristust; ESS-i juhtidele kriminaalkaristust kuriteo varjamise ja sellele kaasaaitamise eest; ESS-i tegevusloa lõpetamist ning rahalist kompensatsiooni kehavigastuste tekitamise eest.
Mulle õllejoojad jm tolgused ka ei meelde, aga iga turvamehe või politsei säärane huligaansus mõjub katastroofiliselt ühiskonna kui terviku turvalisusele. Muide, kas keegi teab, millised õigused ja kelle poolt antud on ESS-i turvamehel? Inimese vabadust piirata (kinni võtta) tohib vaid riigiesindaja seaduse volitusel ja teatud eelduste täitumisel.
Rain Ots
Soomes nii ei tehta
Soomes, kus praegu õpetan, on lihtsalt vapustav lugeda sellest, kuidas turvamehed Tartus noori peksid. Turvalises ühiskonnas ei ole vastik mitte vägivald, vaid jultumus, millega nn avalike suhete esindajad suhtlevad.
Eesti turvatunne on suurim probleem kõigile, kes tulevad meile tsiviliseeritud maailmast. Et paarisaja turvaja hulgas on kehva väljaõppe saanud inimesi, sellest saab veel aru, et aga tippametnik käitub põhimõtteliselt teisiti, kui seda tehakse tsiviliseeritud riikides, on masendav.
"Jagame teie muret, uurime järele, loodetavasti ei vasta päriselt tõele" – on stiil, milles siin Tamperes vastati ühele hoopis pisikesele arusaamatusele. Rein Ruutsoo
Meditsiin ja emotsioonid
Kahjuks üritab päevaleht järjekordset meditsiiniüllitist avaldades ("Eakas mees ootab lõikuseks raha Venemaalt", EPL 12.10.) rõhutada probleemi emotsionaalset külge, mille tulemusena jõutakse ebakompetentse totruseni.
Eesnäärme adenoomiga 60-70-aastaseid mehi on 60%. Vaid 15% neist võib tekkida vajadus elu jooksul opereeritud saada. Väide, et enamik neist haigetest opereeritakse, on ebakompetentne desorientatsioon. Praegu on võimalikud mitmed alternatiivid nagu tablettravi, uut liiki operatsioonid jne.
Konkreetsel juhtumil on haigele esmaabi antud, uriinipeetus on likvideeritud ja haige elu ei ohusta miski. Probleemi lõplikuks lahenduseks ehk eesnäärme eemaldamiseks on tarvis opereerida, kuid siin võib vabalt oodata 1-6 kuud. Selline on ka tavapraktika arenenud Euroopa riikides.
Toomas Tamm
e+post näib olevat mäng
E-kiri ja tigupost! Pakutav variant ("Saada tavakiri arvutiga", EPL 12.10.) on mõeldud juhuks, kui saatjal on e-post olemas ja Interneti pangaarve ka, saajal aga Internetti pole (vt http://www.post.ee/ epost/).
Eesti postiasutustes on juba käigus ka vastuvool: saatjal Internetti pole, saajal aga on. Käib see nii, et kohalikus postkontoris, kus Internetti pole, kirjutate e-kirja sisu ja saaja meiliaadressi eripostkaardile. Kaart veetakse koos muu tavapostiga maakonnalinna, seal toksitakse arvutisse ja siis saadetakse meiliga minema.
Ent miks peab esimeses variandis (e-post paberile) tavakiri liikuma hakkama just Tallinnast? Kiirem oleks saata meil saaja kodupostkontorisse, trükkida seal ja siis koju kanda. Ja miks peab teises variandis (paberkiri e-postiga) kiri arvutisse toksitama mujal, mitte sideasutuses, kus paberkiri vastu võeti? Aga selleks on Eesti postkontoritele vaja tagada Interneti-ühendused, printimisvõimalused ja väljaõpe. Selleta tundub see e+post olevat ainult mäng tavapostil hinge sees pidamiseks.
Linda Mõtsküla
