Ajakirjandus püüab allamäge veerevale haldusreformivankrile omapoolset pidurit peale panna, tõestades, et senised ühinemised hoiavad vähemasti mingit raha kokku (EPL, 13.11.). Samas tekib küsimus, kus on kokkuhoid, kui allesjäänud ametnikud teenivad väidetavalt neljandiku enam?
Vihula valla püsielanike arv on 2395 (2000. aastal), valla üldpindala 364 km2, seega on asustustihedus 6,61 elanikku ruutkilomeetril. Suvehooajal aga valla elanike arv vähemalt viiekordistub ja samavõrd kasvab ka omavalitsuse poolt osutavate teenuste hulk. Vihula vald on pärast ühinemist taotlenud puhkemajandusvalla staatust, sest valla rannajoone pikkus on ca 150 km. Kui jälgida vallavalitsusse laekuvaid avaldusi, siis suurem osa neist esitavad Tallinna, Tartu jm Eesti elanikud, kel on Vihula vallas kinnisvara või maad.
Kas ametnikke on palju või vähe, selgub alles põhjalikust analüüsist, nii pakutavate teenuste osas, kui ka elanikkonna paiknemise ja hooajalise suurenemise poole pealt. Samas pole ju vähem kui kaks aastat pärast ühinemisprotsessi võimalik teha objektiivset kokkuvõtet ühinemise tulemustest, sest suurem osa ajast on senini kulutatud ümberkorralduste kinnistamisele.
Urmas Laht, Vihula vallavolikogu liige
Jahikoeri võib ulukitel treenida
Eesti Loomakaitse Selts ründab jahikoerte õpetamise metoodikat pressi vahendusel (EPL 31.10), süüvimata asja olemusse.
Jahikoerte õpetamist, jahti jahikoertega ja jahipidamist üldse ei ole võimalik üksteiset eraldada, nagu seda loomakaitsjad teevad. Samas treenitakse jälituskoeri inimeste peal, kuid see näib meie oponente üldse mitte huvitavat. Ka jahikoerad on eriülesannet täitvad koerad ja neid ei ole võimalik õpetada ilma elava objektita.
Eestis on 15 000 jahimeest. Sisuliselt on jahimehed kogu maailmas ehk rohelisemadki, kui paljud (vaid sõnades) loodusekaitsjad, hoolitsedes loomariigi käekäigu ja tasakaalu eest. Seda nii Euroopas, Põhjamaades kui ka kauaste jahikultuuri ja -eetika juurtega Eestiski.
Andres Lillemäe, EJS jahindusnõunik
