KIRJUTAME EESTILE | Miks on Eesti inimestel sisemine hirm anda vale vastust?
Kui paljud teist on oletanud, et teie vastus on õige, kuid ikkagi kirjutasite maha, sest see oli enamiku arvamus? Ma esitan teile need küsimused, sest olen ise seda kogenud. Kord küsisin ma enda käest, miks ma kirjutan maha. Ma kirjutan maha isegi kui olen oma arvamuses kindel. Mis paneb meid omaenda mõtteid umbusaldama? Kuskohast on pärit meie sisemine hirm? Hirm anda valet vastust. Kas see on ühiskonna surve, mis tuubib meile pähe, et oleme liiga noored või liiga rumalad, ei ole piisavalt kogenud ja peame hoidma kinni üldlevinud arvamusest?
Siis tekkis mul teine küsimus. Kui paljud silmapaistvatest inimestest olid veendunud üldlevinud tõekspidamistes? Kas on esimese lennu teostajad, relatiivsusteooria või interneti leiutaja kuulanud neid, kes väitsid, et see on võimatu? Kindlasti mitte.
Meie mõtted, uskumused, arvamus on arengu tõukejõud. Selle jõu saavutamiseks peab alustama mõttega, et polegi valesid vastuseid olemas. On vaid need, mis panevad meid oma arvamust ümber mõtlema. Kui Thomas Edison ei saanud elektripirni 999 korda tööle, küsiti tema käest, kas ka järgmine katse osutub fiaskoks, siis ta vastas: „Ei, siis ma tean 1000 viisi, kuidas elektripirn ei tööta."
Kool on see koht, kus me peame seda mõtet endale selgeks tegema, et tulevikus olla õnnelikud ja edukad inimesed, sest me oleme seda väärt. Praegu on eestlased 66. kohal õnneindeksi järgi. Praegu kannatab iga kolmas noor vägivalla all. Tihti on solvangud seotud inimese teistsuguse riietusega, madalamate hinnetega või teistest erineva arvamusega.
See ei tähenda nüüd, et peab ennast muutma. See tähendab vaid seda, et peab oma tõekspidamistes järjelkindel olema ja aktsepteerima neid, kes on meist erinevad.
Aga ka tugevamatel isikutel on vaja toetust. Mõelge oma lähedastele. Küsige perekonnaliikmete ja sõprade käest, kuidas neil päev möödus, kas neid midagi ei häiri. Tihtipeale jäävad probleemid kuulmata. On tähtis ka ebameeldivamaid olukordi arutada, kuna see annab turvatunnet ja enesekindlust juurde. Toetage oma lähedasi isegi siis, kui teie ise seda ideed ei jaga, uskuge nendesse ja usutera annab hiljem saaki.
Ma südamest soovin, et iga noor või täiskasvanud inimene saaks piisavalt enesekindlust, et oma ideed ellu viia, et unistused saaksid teoks, et meie keskkond toetaks teisitimõtlejaid.
Eesti tulevik ei sõltugi millestki muust kui kodanikuaktiivsusest, sest kui see koht on uuteks ideedeks avatud, kui „me hoiame nõnda ühte", nagu on lootnud Paul-Erik Rummo, siis on meie riigil tohutu potentsiaal.
Head Eesti inimesed!
Head noored! Ärge spikerdage ei koolitunnis ega ka elus. Saage omad kahed, oma õppetunnid. Arutage oma valikuid õpetajaga, vanematega, kogenumatega ja saage uusi, aga kõigepealt OMA teadmisi.
Head 100. aastapäeva.
---
President Kersti Kaljulaid kutsus noori üles kirjutama kõne, kus mõtlevad sellele, mida tähendavad nende jaoks meie maa ja meie inimesed ja mida peab üks 100-aastane riik kalliks pidama, et hästi ja õnnelikult edasi kesta? Milline on see riik, kui me tähistame sünnipäeva 50 või 100 aasta pärast?
Kokku tuli ligi 160 kõnet, neist 25 videot. Parima kõne valis välja žürii, kuhu kuulusid lisaks presidendi kantselei esindajatele ka EV100 korraldustoimkonna juht, näitleja ja lavastaja Jaanus Rohumaa, kommunikatsiooniekspert Daniel Varik ning kirjanik Andrus Kivirähk.
Lugesite praegu üht kaheksast äramärkimist leidnud võistlustööst. Võidukõne kantakse ette 21. veebruaril Eesti Tänab sündmusel Narvas, kus president Kersti Kaljulaid annab riiklikud teenetemärgid.
