Kirves ja saag on sinu õppimine!
Nii ütles teistkordselt Siberisse küüditatud 18-aastasele Mulgimaa tüdrukule Podgornõi rajooni komandant ja saatis ta seitsmenda klassi asemel metsatööle.
Kodutalust Karksi-Nuia lähedalt viidi Ingrid Agur esimest korda külmale maale 1941. aastal. Vabadussõjas haavata saamise eest asunikukoha saanud isa tapeti vangilaagris, ema koos kahe väikese tütrega sattus Tomski oblastisse, kust neiud küll 1947. aastal Eestisse ja koguni kodukoha kooli lubati. Kuid võim parandas oma eksituse kaks aastat hiljem ning hoidis rahvavaenlase tütart Siberis kuni 26. eluaastani.
See, et selles vanuses ja töölisnoorte kooli haridusega kaugelt koju tulnud neiust sai suursugune daam, rahvakunstnik ja Eesti lavakujunduse grand old lady, annab tunnistust mulgi naise veart verest, hämmastavast õpijanust ning mistahes raskuste trotsimisest, mis Ingridiga on kogu elu kaasas käinud.
päritud kunstianne ja teatrihuvi. Kilingi-Nõmme rahvamajas koos Kaarel Irdiga näitemängu teinud emalt päris Ingrid nii kunstiande kui teatrihuvi. Tema esimeseks kunstimaiguliseks töökohaks sai Siberi suurlinnas fotode järgi kinoafiide maalimine. Küllap seal õppis ta kätte ka oma lemmikpoosi – ikka neljakäpukil – küll maalrisaalis mõnd lavafooni maalides (millist tööd varsti Eestis enam keegi peale tema ei oska), küll laval ise dekoratsioone kinnitades, küll Ugala fuajees oma juubelinäituse stendidele pilte sobitades. Ja just Ingridi puhul on see asend nii armsalt naljakas, sest tegemist on Ugala peres vaimult ja hingelt küll kõige sirgeselgsema ja otsekohesema inimesega. Küllap on selles sirgeselgsuses seda Kiivita talu ja suguvõsa kõrgemat vaimujõudu, mille toel Ingridi onust ja onupojastki Eestimaa peapiiskopid saanud on.
Ingrid Agur on aga Ugalas ingliks, kes magnetina tõmbab enda poole häid inimesi nii lähedalt kui ka kaugelt.
kullaprooviga lavastused. Just kunstniku ja lavastaja vaimne teineteise leidmine on Eesti teatrile andnud rea tipplavastusi, mille meenutamine manab silme ette kohe ka kujunduse – “Kihnu Jõnn”, “Rahva sõda”, “Põhjas” koos Jaan Toomingaga; “Vaikuse vallamaja” koos Mikk Mikiveriga; “Juudit”, “Pikk päevatee kaob öösse”, “Kirsiaed”, “Rohukannel” koos Kaarin Raidiga; “Vihmausside elust”, “Apokriiva lugu” (“Juudit” Helsingis) koos Merle Karusooga; “Reigi õpetaja” koos Aarne Mikuga; “Kõik aias” koos Lembit Petersoniga; “Hiirtest ja inimestest”, “Meie linnake” koos Vjateslav Gvozdkoviga; ”Hamlet” koos Rimma Kretetovaga; “Kuldrannake” koos Väino Uiboga; “Ja sajandist on pikem
päev” koos Kalju Komissaroviga. Teatrikriitikud teavad nende tööde kullaproovi ja vaatajad mäletavad neid tänaseni. Umbes 160 lavastust nii kodu- kui välismaal on kunstniku elutöö, kes kogu oma elu on töötanud vaid ühes asutuses. Kolmkümmend aastat sellest peakunstnikuna, mis esimestel aastatel tähendas ühtlasi ka kõigi nende ametikohtade pidamist, milleks tänases teatris hoitakse tööl viit inimest.
Oma juubeli eel teatas Ingrid Agur soovist lõpuks ometi vabakutseliseks hakata. Ei saa, vastas teatrijuht, sest Kaarin Raid ja Peeter Tammearu soovivad oma lavastuste kunstnikuks just teda. Kolme päeva pärast oli Raidi lavastuse makett mitmes variandis juba töölaual – imesta siis veel, mis lavastajaid just Ingrid Aguri poole tõmbab.
