Iseenesest on see ju ilus ja tore, sest ega ropendamises pole tõesti midagi positiivsest. Ainult et enamasti selgub säärasest filmist, et pärast õhtusööki läheb too õilis pastor bordelli ja nendel obstsöönsustel, mis seal trussikute väel kušetil lebades tema suust välja pääsevad, pole enam otsa ega äärt. Samuti ei torka sündsa kõnepruugiga silma tema suurte rindadega kallike, kelle suud pastor sugugi sisse seebitama ei tõtta, vaid katab selle hoopis matsuvate musudega.

Nii on mul väga keeruline, kui mitte võimatu suhtuda lugupidavalt ka sellesse „siirasse” meelepahasse, mis puhkes kõigis Eesti erakondades pärast Jürgen Ligi Facebooki postitust.

Mööngem, see kirjake oli rumal, nagu on üldse rumal Facebookis plärtsumas käia. Aga raske on uskuda, et näiteks IRL-i poliitikutele läheb valusalt korda, mida arvab Jürgen Ligi Jevgeni Ossinovskist, või et endise rahandusministri sõnad tundusid neile tõeliselt šokeerivad.

Veel naeruväärsem tundub, kui eetikast ja poliitilisest kultuurist hakkab rääkima Keskerakond – sügavalt saastunud moodustis, mida juhib muusikalikangelasest sookoll Shrek. Tavaelus tavatsevad Keskerakonna liikmed üksteist teatavasti rottideks kutsuda. Aga nüüd korraga tõmbasid nemadki suu kriipsuks nagu mõni eestiaegne vanatädi ja vangutasid laitvalt pead: ai, ai, ai, küll on kole!

Ei, asi oli palju lihtsam ja loogilisem: avanes lihtsalt soodne võimalus Reformierakonnale ära teha, oravaid pisut kiusata ja alandada, ning loll on poliitik, kes juhust ei kasuta. Kui ikka konkurent on libastunud ja kõlgub kuristiku serval, siis mine ruttu ja astu ta sõrmedele! Ning mis seal salata, Reformierakonna kimbatus tegi suurt rõõmu mullegi!

Mäletan hästi, kuidas mõni aasta tagasi Kristen Michalit sootuks suuremate pattude eest kangutati – seda meest tuli ministritoolilt tõmmata nagu naerist vene muinasjutus! Kirjutasin sellest toona mitu lugu ja võiksin kirjutada tänase päevani, sest mingit ülestunnistust pole siiani kuuldud, rääkimata kahetsusest ja avalikest vabandustest. Vale vulises nagu kevadine Tuhala nõiakaev ja vuliseb ikka veel.

Paraku ei ilmutanud teised erakonnad toona sugugi säärast eetilist kindlameelsust nagu Jürgen Ligit kritiseerides. Põhjus oli muidugi lihtne: pastoril on keeruline sõidelda liiderlikkuse eest ametivenda, kellega pärast jutlusi alailma lõbumajas kokku saadakse.

Aga ropu suuga poisile on lihtne seebiga ligi karata ja tema suumulgu kasimisega koguduse ees plusspunkte võita.

„Kui kombekas mees on meie pastor!” õhkavad vagad vanaeided ja pistavad kiriku korjanduskasti terve kuldraha.