Elektrooniline muusika on arvatavasti suurim music scene kunagi maailmas eksisteerinutest, mis on kasvanud koos info liikumise kiirenemise ja viimase kümnendi, nn cut-copy-paste ajastuga. Juhtmega ühendatud helikunst on “olemine praegu tulevikus” ja see tulevik ei vasta süngetele visioonidele, vaid on oma mängulisuse tõttu suurepärane koht.

Võtkem või vahendid, tark- ja riistvara: programmeerimiskeeled, sämplitel ehk laenudel põhinev muusika, spetsiifiline sülearvutimuusika, midi, elektroakustika, lainete protsessimine, low-tech ehk vaene tehnoloogia, psühhoakustika jne. Astutakse üle ja läbi sihtotstarbelisest programmikasutusest ja operatsioonisüsteemide standarditest, muusika tekkimise füüsiline protsess tuuakse nähtavale. Niipea kui arvutimuusika vabanes avalikult reivikliŠeede naiivse modernismi taagast, lammutas ta ka lõplikult lääne muusikas valitsenud helide sõltuvuse põhitoonidest ja intervallidest. Artiste võib suisa kategoriseerida selle järgi, kes kasutab põhimõtteliselt ainult digitaalseid vahendeid, kus võimalusi pakub nii uute programmeerimiskeelte loomine kui ka erinevate programmide ristamine, või jälle ainult vanu analoogsüntesaatoreid või kõige erinevamaid heligeneraatoreid.

Türgi elektroonikakoolkonna uudsevili näiteks kannab pealkirjana kõigile raalikasutajatele tuntud kombinatsiooni ”ctrl+alt+del“ ja tegu on masina restartimisel vallanduvate kontrollimatute protsessidega.

Eelmise sajandi visionääride, nii algsete futuristide masinalembuse kui ka elektro-pioneeri Kraftwerki väljahüütud konstruktsiooni ”Inimene-masin“ suhetesse on ehitatud järjest uusi tajumise jaotusi. Ja masinlikkusest kui millestki steriilsest, kontrollitud kordustel põhinevast on välja imbunud nii mõlemate osapoolte vaba improvisatsioon kui ka hoopis uued helilise olemuse vormid, mis paljudele meenutavad kaugete kosmiliste külaliste saabumist, kes üritavad meiega ajutuulte ja clicktantsu abil kommunikeerida. Kusjuures paranoiline tõlgendus masinast kui allutajast on rõõmuga prügikasti visatud.

Maisemates kompositsioonides kohtutakse tundmatusega omamoodi ökonoomia kaudu, kus ükski heli pole muusikalise vormi tekkimiseks liiga igav ega mõttetu. Asjata pole mitut uuenemiskuuri läbinud mõtlikku ja aeglast ämbienti kirjeldatud kui heliga maalimist. Omaette keskkonnahelidele keskenduvateks võteteks on saanud field recordings (välja-salvestused) ja environment (keskkond). Selles vallas võib absoluutseks novaatoriks nimetada paljude elektroonilise meedia süm-poosionite aukülalist artistinimega Scanner, kes on aastaid töötanud ainult keskkonnast juhuslikult näpatud helidega. Scanneri skänner on nii tundlik, et leiab üles isegi vaegkuuljate kuuldeaparaatides kostva.

Omaette teema on segunemised ja koostööd viimase 2000 aasta jooksul rangetesse piiridesse sattunud kultuurivaldkondades. Kuuldamatud helid saavad kuuldavaks ja vähe sellest, ka arvuti abil pilti manipuleerides nähtavaks. Kaugel pole 20. sajandi avangardistide lemmikvõtted, sõnalised või suisa poliitilised statement’id, mis teisipidi, tähenduseta häälutustena meid ringiga ürgheli haaramatu olemuseni viivad. Omaette teema on ka uuest muusikast uutmoodi kõnelemine. Siin sobib heaks näiteks kõrgkvaliteedilise uuenduslikkuse poolest tuntud heligurmaanide kultusplaadifirma Mille Plateaux, mis on nime laenanud prantsuse poststrukturalistliku keelefilosoofia suurkujude Deleuze ja Guattari raamatult, lastes liugu edasi sealt, kus samanimelise teose helisid käsitlev peatükk lõpmatusse risoomistikku hargneb. Neile kuulub ka monopol fenomenile nimega ”glitch“, mis äraseletatult tähendab masinal juhtme kokkuajamist, nii et muusika moodustub kõigest sellest, mida varem just vigadeks on peetud. Tahtmatud kajad ja mikrohelid kuuluvad aega, kus muusikal on lõpuks ometi lubatud väljendada vaid iseenda vabalt liikuvat vormi, mitte inimese otseseid ihasid.

Ka klubimuusikas, lõbu- ja tantsuhimulisemale publikule mõeldud esteetikas on tekkinud erisusi, justkui isepäiseid ajaloolisi kihistusi. Nii polegi imestada, kui euroopa ühe tipp-DJ, elektrovambi imagoga miss Kittini sett ei koosne mitte magusast ja vokaalsest disco ja house’i hedonismist, vaid nimedest, mis on kümnendi jooksul ühe- või kahemehe subkultuuridest suurteks ja paljudele kordaminevateks asjadeks saanud: põhjanaabritest valge müra ning siinuslainete Šamaanid Pan sonic või briti hermeetikud Autechre.

Jah, ja isegi folk ja elektroonika. Ühelt poolt kütavad sajad anonüümsed kutid elektroonikat folgimehe jabura innukusega, teisal leitakse traditsioonilises muusikas väljendatavad meeleseisundid elektroonika saladuslikust maailmast. Ja suur osa elektroonikast ongi omandanud internetipõhiselt levides kaasaegse rahvamuusika kontrollimatu ja heliliste maailmakirjelduste kogu paleti kauniduse.

Loomingulisuse uued vormid varieeruvad totaalsest eklektikast kõige tüünema minimalismini, mõlemad poolused on olemas nii Aphex Twini kui Mouse on Marsi sebimistes, nii Felix Kubini kui Alec Empire’i poosides. Üldisem liikumine on siiski eufooriast kontseptuaalsele minimalismile, mis on elektroonika arengus alati olnud punkt, kuhu tagasi pöördutakse, et sealt edasi järjest peenemate närvisüsteemidega manipuleerima hakata.

Kuhu see kõik välja jõuab? Ilmselt sinna, et tulevikus pole vaja enam mingeid põhjendusi loomaks head uut heli.