See saavutus oli tõesti epohhiloov, sest esmakordselt tõestati uue organismi tekke jaoks vajaliku geneetilise teabe olemasolu täiskasvanud imetaja keharaku tuumas.

Kuna aga rahva seas on alati domineerinud alateadlik hirm kõige uue ees, siis on ka nüüd kloonimise teemal ülekaalus pessimistlikud kirjutised. ("Kloonimine toodab värdjaid" - New Scientist, 21. jaanuar; "Eesti kui suur katseklaas " - Postimees, 19. märts; "Kloonides tiksuvad põrgumasinad" - Eesti Päevaleht, 16. aprill jne).

Tõepoolest, iga klooni loomisel läheb seni suur hulk looteid "aia taha" ja ellujäänutel esineb sageli mitmesuguseid häireid. Siiski ei ole tulemused nii halvad, et hädakisa tõsta. Juba on lammaste kõrval kloonitud ka lehmi, sigu, kitsi ja hiiri, neid viimaseid isegi 6. põlvkonnani välja. Alguse kohta on ju tulemused üle ootuste head! Ka esimene auto liikus üsna vaevaliselt ja algsed lennumasinad kukkusid enamasti taevast alla.

Täna on tõesti inimest kloonida riskantne ja viljakusteadlaste Seedi, Zavose ja Antinori ning Bahamas registeeritud religioosse firma “Clonaid” sellesuunaseid üleskutseid võib süüdistada aferismis. Kui aga teadus areneb, siis avanevad suurejoonelised perspektiivid nii loomade tõuaretuses kui ka humaanmeditsiinis: pereplaneerimine ja viljatuse ravi on vaid mõned näited, mille puhul kloonimisest abi loodetakse.

KLOONIMINE EI TÄHENDA AINULT ERI AJASTUTE KAKSIKUID. Kloonimine ei tähenda ainult identse genoomiga organismide loomist, vaid kloonideks peetakse ka tüvirakkudest saadavaid samasuguse DNA-nukleotiidjärjestusega rakkjärglasi. Kogu seda põnevat ala nimetatakse meditsiiniliseks kloonimiseks. Tervikorganismide tekitamine kannab nime “reproduktiivne e reprokloonimine” ja pärilikkusaine koopiat sisaldavate järglasrakkude moodustamine on “terapeutiline e ravikloonimine”.

Tavalises kõnepruugis peetakse kloonimise all silmas enamasti vaid reprokloonimist, arutades võimalusi saada lapsi, kes on praegu elavate inimeste hiljem sündinud kaksikud. USA Princetoni ülikooli molekulaarbioloogia professor Lee M. Silver rõhutab 1997. aastal. ilmunud raamatus “Remaking Eden: Designing Human Life in the New Millennium” (eestikeelne väljaanne “Geenid ja kloonid”), et just see idee hirmutab inimesi ja sunnib poliitikuid propageerima seadusi, mis keelustaksid kloonimise.

Vanniveega koos heidetakse üle parda ka laps. Unustatakse ära, et tüvirakkude kasutamisel põhinev rakutehnoloogia e ravikloonimine võimaldab lahendada biomeditsiinilisi probleeme ka ilma kardetud kloonorganisme tootmata. Lee M. Silveri arvates on nendeks probleemideks eelkõige kudede taastamine ja insenergeneetika.

Primitiivse arusaamaga, mille järgi kloonimine tähendab vaid uute Hitlerite ja Stalinite tootmist, on hädas paljud riigid, sealhulgas teaduse juhtmaa USA. Värskeltvalitud president Bush soovib eetilistel kaalutlustel ära jätta riikliku toetuse uurimistöödele, milles kasutatakse loote tüvirakke. 21. veebruaril saatsid 80 Nobeli laureaati Valgesse majja fakskirja, milles väidetakse, et ebaeetiline on hoopis abordimaterjali “pime” hävitamine, sest sellest kloonitud rakud võiksid leevendada näiteks aju- ja endokriinhaigusi põdevate haigete kannatusi.

Inglise poliitikud on juba teaduse arengu suhtes soodsa otsuse teinud: alates jaanuarist sai kuulsa kloonlamba Dolly kodumaast esimene riik, kus inimloote tüvirakkude kasutamine meditsiinis, näiteks viljatuse probleemide lahendamisel, on ametlikult lubatud.

Ravikloonimine avab mõne aja pärast võimaluse välja juurida geneetilisi haigusi, mida praegu diagnoositakse kehavälisel viljastamisel saadud lootelt võetud rakkude genoomi testimise e embrüodiagnostika abil (tsüstiline fibroos, Huntingtoni tõbi, hemofiilia, lihasdüstroofiad, Marfani sündroom jt). Kuna nende haiguste tekke aluseks on DNA piiratud defektid, siis avaneb tõenäoliselt lähiaastatel võimalus neid vigu nn embrüoravi teel parandada ja vältida patoloogiliste seisundite pärandumist järglastele.

DOONORSÜDANT POLE ENAM VAJA – PIISAB ENDA RAKKUDEST. Organismis leiduvatest tüvirakkudest saab kasvufaktorite abil kujundada mitmesuguseid asemikrakke. Need pärinevad organismi enda kudedest, seetõttu ei teki nende vastu immunoloogilist tõrjereaktsiooni ja neid võib tulevikus kasutada kahjustatud rakkude asendamiseks mitmesuguste südame-, närvi-, luu-, liigese- ja endokriinhaiguste korral. Autotransplantatsiooni metood vabastab meedikud kunagi tülikatest eetilistest ja immuunsobimatuse probleemidest, mis kaasnevad teise (surnud või elava) inimese doonororganite siirdamisega. Kuna iseenda rakud on alati saadaval, siis pole mõne aja pärast enam vaja muretseda transplantatsioonimaterjali defitsiidi üle.

Tänapäeval on kättesaadavaimaks tüvirakkude allikaks vastsündinud lapse nabaväädi veri e nn umbaalveri. Arenenud teadusriikides, eeskätt USA-s ja Saksamaal, on seda juba üle kümne aasta kogutud ja kasutatud. Paljudes riikides, ka Eestis, visatakse väärt materjal kahjuks minema. Umbaalvere ravinäidustusteks on peamiselt leukeemiad, aneemiad, neurodegeneratiiv- ja autoimmuunhaigused. Eriline tähtsus on sellel lümfotsüütide arvu taastamiseks immuundefitsiidi, näiteks aidsi korral. Umbaalvere kasutamise lähitulevik on geeniteraapia ja tagavararakkude moodustamine, mis asendavad kahjustatud kudesid. Kaugtuleviku rakenduseks on reprokloonimine, mille äärmuslikuks variandiks on inimkonna taasloomine võimaliku globaalhävingu, näiteks tuumakatastroofi korral.

HAIGUS AVASTATUD ENNE SELLE PUHKEMIST. Umbaalverd saab edukalt kasutada ka profülaktilise meditsiini arendamiseks. Mitmed sünnimomendil kindlaks tehtavad vereanalüüsid on korrelatsioonis hilisemas lapse- ja täiskasvanueas ilmnevate haigusseisunditega ning nende õigeaegne selgitamine võimaldab rakendada tervistkaitsvaid meetmeid. Seoses sellega oleks kõige otstarbekam geenivaramu moodustamise jaoks tehtavaid genoomuuringuid läbi viia just vastsündinutel. Lapselt endalt võib tervist kahjustamata võtta uurimiseks vaid paar tilka verd, “ülearune” nabaväädi veri aga annab sadu kordi rohkem hinnalist diagnostikas ja ravis kasutatavat materjali, tekitamata lapsele vähimatki kahjustust.

Umbaalvere kogumine külmutuspankadesse ja selle kasutamine diagnostilistel ning ravieesmärkidel võiks saada inimeste bioloogilise kindlustuse süsteemiks. Eestis on katastroofiline demograafiline situatsioon: aastas sünnib vaid 13 000 last, aga rahva püsimiseks oleks vaja 22 000 sündi. Seetõttu oleks siin umbaalprogrammi käivitamine eriti oluline.

Et see kiiremini toimuks, oleks väikeriigil otstarbekas teha koostööd Euroopa suurima – Düsseldorfis asuva umbaalvere pangaga ning New Yorgi verekeskuse platsentaalvere programmiga. Eesti teadlased on selles suunas samme astumas. Meie riigijuhid võiksid hoolt kanda selle eest, et seadusandlus rakutehnoloogiale ja tulevikumeditsiini arendamisele takistuseks ei kujuneks.