Kodutu kultuur: igav liiv ja tühi väli
„Sümboolne on, et esimesed eurokupüürid tulid käibesse Estonia majast, mis on ise sündinud eesti rahva ühise jõupingutuse viljana. See oli kõigest sajandi eest, kui Juhan Liiv annetas viimase, mis tal oli – oma kuue – Estoniale, mis tõlkes ju muud ei tähenda kui: Eestile,” lisas peaminister toona. Kuldsed sõnad, mis pole tänini aktuaalsust kaotanud. Kahjuks on Juhan Liiv koos oma kuuega igaviku hõlma lahkunud. Nüüdki vajaks Eesti riik kibedasti temasuguseid märtreid, kes aitaksid nii mõnelegi seisma kippuvale kultuuriehitisele elu sisse puhuda.
Demokraatia põhitõdedest on eesti poliitikud suurepäraselt omandanud selle osa, mis kõneleb vastutuse jagunemisest paljude osapoolte vahel. Ent ähmastuma kipub see osa, mis käsitleb ametipostiga kaasas käivat otsuste langetamise kohustust.
Takerduvad Eesti Rahva Muuseumi (ERM-i) ja Eesti kunstiakadeemia (EKA) ehitused näitavad, et kuni ühegi poliitiku jalgealune otseselt ei kõrbe, on ikka võimalik umbmäärase fraasitsemisega rahvast nörritada. Iga ministri auasi peaks olema oma haldusala probleeme lahendada, mitte leida hulganisti põhjendusi, miks neid lahendada ei saa. Nii palju talupojatarkust võiks Eesti riigil olla, et omakultuurile kesksete rajatiste puhul mitte liigselt loota Brüsseli rahale.
Väljasurev eestlane
Kui otsisin suvel Tallinna suveniiripoodidest välismaale saatmiseks üht tagasihoidlikku eestivaimulist kingitust, siis tabasin end peagi tundelt, nagu oleksin sattunud seiklema ühe väljasureva kultuuri varemeile, mille riismeid iga hinna eest üritati veel rahaks teha.
Kõigepealt oli tegemist, et minuga soome või inglise keelt purssivatele eesti müüjatele selgeks teha, et ma ei ole välismaalane. Oli näha, et eesti inimene eksis neisse poekestesse imeharva. Ei olnud vaja küsida, miks. Eks müüdud seal küll üht-teist folkloorihõngulist, näiteks etnomustriga papptaldrikuid või pisikesi lõikelaudu – aga uskumatu hinnaga.
Naastes turistidele mõeldud südalinna äritaristust kodusele Lasnamäele, kus ümberringi ei kõla mitte inglise ega soome, vaid hoopis vene keel, heitsin pilgu Lombardi pandimaja sildile vastasmaja keldri kohal ja mõtlesin, et miks ei võiks seal olla üks väike raamatupood, näiteks antikvariaat, mida peaks mõni tore prillitatud papi. Või kunstipoekene, kuhu lähedal elavad noored emad saaksid koos lastega sisse astuda ja tassi kohvi juua. Selle asemel peab maja ees aeg-ajalt kinni tumendatud akendega Audi või Mercedes, kust astuvad välja kapi olekuga ilmetud kujud ja loivavad üle tee – küllap pilku peale viskama, kuidas nende keldriäri edeneb. Kes teab, ma ei tunne selle paiga kliente ega omanikke.
Miks jääb Tallinnas ringi vaadates mulje, et parim eestlane on väljasurnud eestlane? Eesti on küll iseseisev riik, aga kultuuris on käimas protsessid, mis sellele vastu räägivad. Ei tarvitse olla lõpuni pessimist, et jälgida, kuidas Eesti kultuur vaikselt reservaadistub – vähemasti pealinnas ja selle ümbruses.
Ebamäärasuse hind
Nii EKA kui ka ERM-i projekti konkursi õnnestumine või mitteõnnestumine on tegelikult eilse päeva küsimus. Ka on konkursi võidutöid Eesti vajadustele kohendatud piisavalt. Nende suurte kultuuriehitiste tähtsustamine turgutaks kaduma hakkavat rahvuslik-kultuurilist identiteeti, mis praegu kipub kuhtuma hingehinnaga papptaldrikuteks.
ERM ja EKA pole lihtsalt majad, vaid märgilise tähendusega rajatised, mis tugevdaksid eesti kultuuri alusmüüri nii vaimses kui ka materiaalses mõttes. Seetõttu ma ei ole nõus kirjanik Toomas Vindiga, kes ütleb, et kultuurilised suurehitused võtavad kunstnike-kirjanike laualt ära selle vähesegi leiva, mis seal praegu on. Pigem märgivad nad olulist sammu kultuurilise getostumise vastu.
Vindiga sama seisukohta esindab kaudselt ka haridusminister Jaak Aaviksoo, kes mitte väga ammu kommenteeris vajakajäämisi õpetajate töökeskkonnas sõnadega, et majaseinad pole tähtsad, tähtis on inimene. Otsapidi käis see ka EKA ehitamisega kaasnevate probleemide kohta.
Kas inimene ikka on tähtis? Hädasti remonti vajavatele ERM-i ruumidele mõeldes võiks tervisekaitseinspektsioon seal töötamise hommepäev ära keelata.
Kui üks iseseisev riik ladustab oma hinnalist kultuuripärandit majaseenest mürgitatud poollagunevas majas, siis peegeldab see tema suhtumist nii iseendasse kui ka oma kultuuri.
„Hädavajalik on tagada kultuuriväärtuste säilimine, mis praegu on ohus, ja alles siis hakata uute väärtuste loomise peale mõtlema,” ütles eelmise aasta lõpul kultuuriminister Rein Lang, kinnitades, et ERM-i uue hoonega alustamine on üks lähiaja prioriteete.
Kuni seda veel alustatud pole, on luulesõpradel võimalik Raadi lagendikel korraldada etlemiskonkursse Juhan Liivi luulest. Igav liiv ja tühi väli… Tõeline klassika ei kaota ealeski väärtust.
Enne viimaseid valimisi panid poliitikaeksperdid tähele, et erakondade valimisprogrammides oli kultuurile jäänud suhteliselt vähe ruumi ja sellealased kavad paistsid silma pigem ebamäärasuse kui konkreetsusega. See maksab nüüd kõigile valusalt kätte.
Varem samal teemal:Kadri Paas „Tartusse peab pääsema kiiremini”, 27.2
